Selle suure uhke maja uksed avanevad sinu ees taas. Kui sa sinna sisse astud, täidab su kopse tuttav, kergelt läppunud, õhk ja su kõrvades kostub nostalgiline kahin, moodustunud jutu- ja naerukõminast. Sajad, isegi et tuhanded, sammud tormasid edasi-tagasi mööda koridore. Need tuttavad trepid on sammudest juba kulunud, kuid enam ei pane sa seda tähelegi. Need tuttavad sambad, mõnest kohast pragunenud, kannavad plakateid. Plakateid üritustest, mis on sinu jaoks juba nõnda tuttavad. Imelik on mõelda, et tegelikult olid sa siin kunagi võõras, oled veel siiamaanigi tegelikult. Kuid samas... See kõik on nii tuttav ja kodune, nagu oleksid sa alati siin olnud. Ohkama võtab. Kõik see on varsti lõppemas, sest see on sinu viimane aasta neid uksi lahti tõmmata ja neid treppe kulutada. Sinu viimane aasta pillata sööklas maha klaase ja lasta neil aplausi saatel puruneda. On viimane aasta kõige jaoks ja kas kõik on see mida sa jõuad teha selle aasta jooksul? Kas sa üldse elad selle aasta üle? Kas sa suudad seda kõike teha üksinda? Sul on ju sõpru! Ei? Võib-olla. Eks näis.
Inimesed on imelikud. Aga küll sa üle saad. Tuleb lihtsalt nautida ennast. Naudi... ja võta viimast.
No comments:
Post a Comment