Kirjuta...

Mehed ja naised jooksid ühtemoodi mööda teed eemale, kandes kaasas nii palju vara, kui õlad lubasid. Jõukamad kannustasid oma hobuseid, kadudes üle küngaste eemale. Tee lookles põldude vahelt, mis nüüd nägi välja justkui sipelgaid täis toru, kes kõik põgenesid. Siit-sealt kostus ka laste nuttu.

Mille eest nad põgenesid?
Kui liikuda vastu inimeste voolule, oleks avanenud vaatepilt metsadest ja põldudest, kõik leekide poolt neelatud, must suits ühtlase massina taevasse tõusmas. Põldude vahel võis näha ka maju, nüüdseks maha jäetud. Võis näha hiliseid põgenikke, kes mööda põldusid paanikas jooksid. Tuli neelas kõik enda teel.

Kena sügisene pärastlõuna oli muutunud kohutavaks tumedaks põrguks.

Inimesed jooksid ja jooksid, teades, et tuli on kohe nende seljataga. Nad põgenesid, teades, et nad ei pääse, kuid nad ei kaotanud seda viimast lootusekübet. Kes nad oleks, kui nad alla annaks? Ei, elu on väärt võitlemist! Peab edasi liikuma!