Vahepala

Tere lugejad!

Esiteks tahaksin vabandada allpool leiduva poliitilise avalduse eest. Ma ise kah ei tea täpselt mida ma sellega mõtlen, kui ehk seda, et... Noored ei peaks kartma poliitikat, eriti siis kui nad ise lihtsalt virisevad asjade üle. Selle kõige peale pani mind mõtlema kusjuures minu kooli Õppejuht, kes ütles üht tundi asendades meile enam-vähem midagi sellist: "Teie olete poliitiline tulevik ja ainus viis tuua muutusi meie poliitikasse on nii, nagu meie omalajal (ehk siis kõik Savisaared ja Ansipid jms.) ja lihtsalt tulla ning tõrjuda vanad tegijad välja."
Ehk on tal õigus? Kui me poliitika üle vingume ja selles halba näeme, miks me siis ei muuda midagi?

Teiseks siis... Mis siin ikka. Elan vaikselt kooliellu uuesti sisse. Jõhker väsimus on peal, nii et ma lähen teen nüüd pärast selle postitamist kah lühikese lõunauinaku. Mu blogi on jõudmas järjekordse tähtsa sündmuseni. Tulemas on 200. postitus. See postitus siin on 195. Peaks mingi peo korraldama 200. postituse puhul? (Ehk siis sel ajal reaalselt, kui 200. postitus ülesse läheb.

Kolmandaks. Ei oska ma väga enam midagi öelda. Imelik on üritada endale aru anda, et ma olen abiturent, sest ma elasin selle eelmine aasta koos kõigi teistega läbi ja nüüd seoses ülikoolidega on ka üpris tugevad sidemed olnud. Lihtsalt naljakas. Aga ma ei põe. Üldse. Väga. Natukene. Palju.
Tunnistan üles. Värin on tegelikult kogu aeg sees, kas ma ikka pean vastu või mitte.

Aga mida muud ma ikka oskan öelda. Olge toredad ja tublid kõik edasi, nagu minagi üritan olla.
Kui küsimusi on, siis te teate kust mind leida.
Kui probleeme on, siis te teate samuti kust mind leida.

Ja see ongi siis kõik.
Kauri lõpetab.