Kullaga kaetud poiss kõndis mööda inimtühje tänavaid. Vaid mõned hetked tagasi oli siit kostnud kisa ja kära, kuid nüüd polnud midagi. Nüüd kostus hääli kaugemalt, järgmise nurga tagant. Ehk oli käimas rongkäik?
Poiss jooksis, nii nagu jalad võtsid. Nad ei saanud ju nii kiiresti liikuda!
Jälle oli tänav tühi. Isegi tuul ei puhunud. Poiss lasi pea allaandvalt longu ning istus ühe trepi peale, hakates vaikselt nuuksuma.
Ta istus seal pikalt, võimalik, et isegi tunde, kui üks hetk kuulis ta hääli. Ta tõstis oma pea ja läbi pisarate nägi ta enda poole kõndimas kahte kogu: üks tema pikkune, teine suurem.
Ta pühkis oma põsed ja silmad kuivaks, tõusis püsti ja kõndis neile vastu.
Lähemale jõudes sai poiss aru, et tegemist oli kahe inimesega. Suurem oli halli habemega ja pikemate juustega vanem mees, tema käe kõrval aga oli umbes poisi enda vanune tüdruk.
Mees naeratas poisile laialt ja embas teada nagu vana tuttavat.
"Vabandust, et me veidi hiljaks jäime," ütles mees kõmiseval, kuid lõbusal häälel. Selline hääl oleks võinud kuuluda jõuluvanale.
Poiss raputas pead, kartes võõraid natukene.
"See on Eeva," tutvustas mees tüdrukut oma käe otsas, lükates teda poisile lähemale, kuid tüdruk tõmbas ennast pidevalt tagasi mehe kõrvale, laskmata tema suurest kämblast lahti.
"Ta on veidi arglik, kuid ma usun, et teist saavad head sõbrad."
Tüdruk piilus vanamehe selja tagant välja, tema tumedad silmad oleks justkui üritanud läbi poisi pea puurida, tema mõtteid kõiki välja juurida.
Mees keeras end ümber ja hakkas, tüdruk käe kõrval, kuid endiselt poissi piideldes, minema kõndima.
"Oodake!" hõikas poiss talle järgi.
"Oodake, onu! Kas te -" poiss kõhkles, "Kas te oskate mulle öelda, kus ma olen?"
Mees pöördus tagasi poisi poole, ulatas talle käe ja vastas:
"Kohe oleme kodus. Kohe. Varsti."
Tuul tõusis. Lehed, nii puu-, kui ka paberilehed, keerlesid tuule käes, mis võttis järjest hoogu. Tundus justkui oleks torm tõusmas.
Poiss jooksis mehe juurde, haaras tema käest kinni ja koos kõndisid nad mööda tänavaid minema.
Poiss jooksis, nii nagu jalad võtsid. Nad ei saanud ju nii kiiresti liikuda!
Jälle oli tänav tühi. Isegi tuul ei puhunud. Poiss lasi pea allaandvalt longu ning istus ühe trepi peale, hakates vaikselt nuuksuma.
Ta istus seal pikalt, võimalik, et isegi tunde, kui üks hetk kuulis ta hääli. Ta tõstis oma pea ja läbi pisarate nägi ta enda poole kõndimas kahte kogu: üks tema pikkune, teine suurem.
Ta pühkis oma põsed ja silmad kuivaks, tõusis püsti ja kõndis neile vastu.
Lähemale jõudes sai poiss aru, et tegemist oli kahe inimesega. Suurem oli halli habemega ja pikemate juustega vanem mees, tema käe kõrval aga oli umbes poisi enda vanune tüdruk.
Mees naeratas poisile laialt ja embas teada nagu vana tuttavat.
"Vabandust, et me veidi hiljaks jäime," ütles mees kõmiseval, kuid lõbusal häälel. Selline hääl oleks võinud kuuluda jõuluvanale.
Poiss raputas pead, kartes võõraid natukene.
"See on Eeva," tutvustas mees tüdrukut oma käe otsas, lükates teda poisile lähemale, kuid tüdruk tõmbas ennast pidevalt tagasi mehe kõrvale, laskmata tema suurest kämblast lahti.
"Ta on veidi arglik, kuid ma usun, et teist saavad head sõbrad."
Tüdruk piilus vanamehe selja tagant välja, tema tumedad silmad oleks justkui üritanud läbi poisi pea puurida, tema mõtteid kõiki välja juurida.
Mees keeras end ümber ja hakkas, tüdruk käe kõrval, kuid endiselt poissi piideldes, minema kõndima.
"Oodake!" hõikas poiss talle järgi.
"Oodake, onu! Kas te -" poiss kõhkles, "Kas te oskate mulle öelda, kus ma olen?"
Mees pöördus tagasi poisi poole, ulatas talle käe ja vastas:
"Kohe oleme kodus. Kohe. Varsti."
Tuul tõusis. Lehed, nii puu-, kui ka paberilehed, keerlesid tuule käes, mis võttis järjest hoogu. Tundus justkui oleks torm tõusmas.
Poiss jooksis mehe juurde, haaras tema käest kinni ja koos kõndisid nad mööda tänavaid minema.
-------------------------------
Kauri Kaljuste
See lugu on potentsiaalses jätkamise seisundis, kui mul aega on, nii et jääge ootele.
ReplyDelete