Istun siin, oma toas. Tuled on kustus ja arvuti ebaühtlane valgus särab mulle näkku. Pööran pead ja vaatan ringi. Ma ei saanud arugi, et väljas juba pime on. Ei ole midagi, peab üles tõusma, kuid ei jaksa. Keha keeldub koostööd tegemast. Tunnen äärmiselt suurt nälga, kuid selle rahuldamiseks peab püsti tõusma ja seda ma ei jaksa. Kitarri keeltel heliseb järsku imekena akord. Ma istun ja vaatan. Kes kurat see seda just tegi? mõtlen ma, otsides oma toast pilguga veel inimesi, kuid siin ei ole kedagi. Võibolla oli keegi ennem, aga mitte enam. Voodi on sassis ja linad juba nädalaid vahetamata. Juba nädalaid ei ole keegi nendel maganud. Kapi taga krõbistab kusagil ka hiir.
Ohkan endamisi, sunnin ennast püsti tõusma ja koristan toa ära.
Kool algab. Enam ei saa logeleda.
Kauri
ReplyDelete