Kirjuta...

Raksatusega langesid kaks keha asfaldile, rahvas nende ümber tõmbus veidi laiali, kostus ka mõne naise kiljatus. Mehed rüselesid mõnda aega maas, kuniks üks neist teise seljas istuli tõusis, hoides tema kätest tugevalt kinni ja küünarnukiga teda maha surus.
Ninast verd jooksmas ja higi otsaees voolamas pöördus pealpool olev kakleja noore naise poole, kes oli kaklust tummalt ja näost valgena jälginud.
"Merit! Merit! Kas sa kuuled mind? Merit, kutsu politsei, kas kuuled, Merit! Kuuled?"
Naine vaid taganes õuduses selle peale, raputades vaikides pead.
"Merit?"
Mehe hääl peegeldas juba pea anumist, kuid naine ei teinud sellest välja.
Mees, kes oli kakluses alla jäänud hakkas nüüd naerma. Vaikselt naerma, kui ta sosistas oma vastasele: "Tundub, et ta on oma valiku teinud."
"Merit," ütles ta aga valjult, pöördudes samuti naise poole, "Merit, anna mulle andeks. Ma armastan sind. Ma ei suutnud sind lihtsalt näha kellegi teise embuses. Saad aru, Merit? Sa murdsid mu südame!"
Mees, kes pealpool oli, virutas selle peale ainult tugeva löögi maaslamajale vastu selga ja hakkas pea karjuma:
"Ei! Ei, see ei ole nii! Risto, kas sa ei saa aru? Tema ei armasta sind! Ta ei taha sind. Ta oli sinu jaoks rohkem ainult omand, kui keegi, keda sa armastad! Ära tule nüüd siin sellist juttu ajama!"
"Ole vait!"
Selle käsu hõikas välja pisarates Merit ja jällegi hakkas maaslamaja, Risto, selle peale vaid naerma.
"Aitäh, Merit! Palun ütle talle, et ta mu pealt ära tuleks!"
"Ei, Risto." Merit paistis nüüd rahunenum ja astus maaslamajatele lähemale.
"Kuulake nüüd mõlemad. Ma ei taha teid kumbagi praegu. Mul on vaja olla mina ise, mul on vaja olla üksinda."
Mõlemad kaklejad jäid selle peale vait. See, kes Ristol seljas istus, lasi ta lahti ja tõusis püsti, sama tegi ka Risto.
Merit hakkas jälle nutma ja jooksis rahvamassi sisse.
Risto seljasistunu hakkas teises suunas kõndima. Risto hõikas talle veel midagi järele, kuid ta ei kuulanud. Ta kadus rahvamassi sisse ja siis hakkas merelt kostma plahvatusi. Raketid lasti õhku.
"Head uut aastat" sosistas mees omaette ja istus pea käte vahel ühele äärekivile maha, nuuksudes omaette, kesest rahvamassi, kuid siiski täiesti üksinda.
Tema jaoks oli kõik hävinud, enam ei olnud midagi. Ta oleks tahtnud karjuda, kõike persse saata, kuid ta ei suutnud. Ta oleks tahtnud siitsamast kasvõi üle piirde merre hüpata, kuid ta ei jaksanud püsti tõusta, tema jalad ei kandnud teda enam. Niisiis ta lihtsalt istus üksinda, iseendaga.