Kirjuta...

Ma lamasin muruplatsil puu all, kaabu surutud näole, et varjata silmi päikese eest. Loodus rõkkas mu ümber, õhk oli täis rohutirtsude laulu. Kusagilt kaugusest kostus ka vaikset autode mürinat.
Ma lamasin ja nautisin lihtsalt seda kõike, kui järsku kuulsin läbi rohu kõndivate sammude kahinat. Samuti tungis minu ninna tuttav sigaretisuitsu lõhn. Tõstsin pea ja nägin lähenemas oma sõpra, kaenlas joonistusplokk ja harilik.
"Ma ei arvanud, et ma siit kedagi teist eest võin leida!" hõikas ta mulle juba kaugelt.
Ma tõusin püsti, sirutasin ennast ja panin kaabu endale pähe.
"Sama mõtlesin ka mina," vastasin mina, vaadates tema kergelt habemesse kasvanud näkku, naerdes ikka selle üle, kuidas ta oli nii erinev, kuid siiski sobis nii hästi siia Eestimaisesse loodusesse.
Oma sametpükste taskust võttis ta vaba käega välja oma sigaretipaki ja pakkus mullegi ühte. Ma võtsin naeratades ja pead vangutades selle vastu ja istusin tagasi maha, tema võttis koha minu kõrval.
Mõnda aega ei rääkinud me midagi, vaid lihtsalt istusime seal ja natusime olustiku. Mingi hetk aga pidi selle vaikuse ära rikkuma.
"Sind pole ammu näha olnud," alustasin ma madalal häälel, vaadates oma vaikselt kustuvat koni, "Millega sa tegelenud oled?"
Ta kehitas õlgu: "Ah, igasugu asju. Aga sina?"
Vastasin täpselt sama.
Istusime jälle mõnda aega seal, kui siis seekord tema alustas: "Ma elan nüüd uues kohas?"
"Mhh?" tõstsin ma oma pea huvitatult, "Kas tõesti? Kuidas on?"
"Mõnus on. Aga samas ka kuidagi imelik. Vähemalt on mul nüüd see vabadus käes, mida ma nii väga igatsesin."
Noogutasin samuti ja me istusime vaikuses edasi. Ta ei joonistanud, kuigi selleks ta näis olevat siia tulnud. Minus vasakul käel lebas tühi kirjutusplokk ja pastakas. Ka mina ei teinud seda, milleks ma siia olin tulnud. Õhtu oli juba kätte jõudmas, maalides metsad ja kauguses paistva regitalu oranžikaks.
Mingi hetk tõusime me mõlemad püsti ja tegime veel ühed sigaretid, seekord minu pakist.
"Noh, peaks nüüd minema hakkama," pomises ta. Samasuguse pominaga esitasin ma ka oma nõusoleku.
Vaikselt kõndisime me juba eemale, kasutades neid viimaseid hetki, mis meil ühist teed oli, tegemaks ohtrasti debiilseid nalju.
"Millal me siis järgmine kord näeme?" küsisin ma, kui meie teed lõpuks lahku läksid.
"Kurat seda teab," vastas tema, tehes oma jalgratta lukust lahti ja kadudes siis mööda maanteed ühele poole, kui mina läksin teisele.
Ma ei mõelnud sellele, kuhu suunas ma liigun. Vähemalt mitte veel. Ma mõtlesin sellele, kas ma tulen veel kunagi tagasi.