Kirjuta...

Eksistentsi väline maailm oli omadega jõudnud suve tipphetke. Linnud laulsid ümberringi ja putukad ründasid tapvalt kõiki möödujaid. Mina istusin jõe ääres pingi peal ja vaatasin ringi. Inimesed kõndisid. Vist. Ma ei olnud kindel. Ma nägin, kuidas kõik kuhugi lähevad, kuid mina jäin paigale. Jäin selle ühe koha peale, kus ma olin olnud juba pikalt. Liiga pikalt. Ma tõusin püsti ja lonkisin, käed taskus, ringi. Lootes leida midagi. Ma ei tea mida. Järsku haaras keegi minu käest ja tõmbas mind enda embusesse. Ma jahmusin, oskamata midagi teha, kuid need käed, mis olid ümber minu mattunud, olid tuttavad. Need olid usaldusväärsed käed, nii et ma vastasin embusele, tõmmates seda mulle pakkunud inimese endale võimalikult lähedale. Alles siis ma märkasin, et tegu ei olnudki inimesega, vaid hoopis inimesesarnase olendiga, keda siin eksistentsi välises elus ikka võis leida. Tegemist oli haldjaga, kes hoidis pärast embust minu kätest, naeratades mulle soojalt ja kutsudes mind endaga kaasa. Ma ei suutnud öelda ei. Kuidas ma oleksingi. Ta oli üks ilusamaid elusolendeid keda ma näinud olin. Ja ta võis mulle näidata maailma, millest ma undki poleks osanud näha. See kõik oli liiga võimas, liiga uputav. Mu hingamine oligi raskendatud. Ma tundsin, kuidas ma lämbun, kuid siis surus haldjas oma huuled minu omade vastu ja ma sain jälle hingata. Ma tundsin isegi rohkemat. See suudlus pani mu pea pöörlema, sundides mind oma silmi sulgema. Kui ma oma silmad jälle avasin, ei olnud ma enam eksistentsi välises elus. Aga ma ei olnud ka eksistentsi siseses elus. Ma olin kusagil vahepeal. Kusagil mitmetesse värvitoonidesse mattunud maailmas, kus kõik oli nii uus. Kõik oli nii põnev. Haldjas istus minust natukene kaugemal ühe puu vastas ja naeratas, viibates mind enda juurde. Ma istusin tema kõrvale maha ja nautisin värvide virrvarri minu ees.
"Kaua see kestab?" küsisin ma. Haldjas surus selle peale vaid sõrme minu suule.
"Tssss..."

Ma ei tea kaua me seal niimoodi istusime, kuid see oli kaua, kuid samas siiski liiga vähe. See oli nii mõnus idülliline hetk. Me jalutasime mööda seda uudset maailma, kui ma järsku haldjalt jälle küsisin: "Kaua sa kestad?"
Naeratusega ignoreeris tüdruk jälle mu küsimust ja jooksis minema, viibates mind, et ma talle järgneksin.
Ta viis mu aasale ja istus kuldse rohu peale.
Mu küsimus painas mind ikka, ma ei suutnud olla ilma vastuseta,
"On see igavene?"
Alles nüüd avas haldjas suu. Ta hääl oli pehme ja rahustav, tuues meelde linnulaulu ja värkselt sadanud suvist vihma, mis teeb kõik paremaks: "Kui sa seda tahad..."
Ta käsi libises vaikselt minu oma peale, kui ma tema kõrvale põlvitasin, ise sõnatu.