Mis on sinust ja minust erinev?
Mis muudab selle, kes sa oled
Selleks, kes sa oled?
On meie kõigi vahel üldse miski erinev?

Kuid ma ei oska öelda,
Kas neile küsimustele on vastused,
kas inimesed on üldse sarnased?
See on liiga keeruline, et mõelda!

Kuid... kuid... Ei tohi lasta liialt sellele häirida,
Ei tasu mõelda kes sa tegelikult oled
Sul on selleks kõigeks aega,
Sul on ilmatult aega, end defineerida

Ära mõtle sellele liialt!
Ei, ära tee seda,
Kas seda on sulle vaja?
Miks? Miks? Miks?

Meis on kõik erinev,
kuid samas ka sarnane
Meis on miskit ühist
Sinus ja Minus on midagi ühist

Sa ju tea, et mina olen sinu
Sa tead seda väga hästi!
Sa tead! Sa tead!
Kas ikka tead?

------------------------------------

K

Keset pimedust ilmus toa keskele hele kogu. Algusel nägi see välja justkui tavaline sammas, kuid siis võttis see inimese kuju. Sellest kogust eralduv valgus tekitas enda ümber valgussõõri, millest jäid välja just need kaks ainsat inimest ruumis, ainus vahe oli see, et nüüd oli võimalik nende kogusid pimeduses eristada. Mõlemad neist tõusid püsti ja astusid uudishimulikult valgussõõrile natukene lähemale. Nüüd võis juba neid ennastki näha. Üks oli poiss, teine tüdruk. Poiss, brünett, noor, kuid mitte väga pikk, vaatas üle sõõri tüdruku poole. Tüdruk, blond, noor, natukene pikem isegi kui poiss, aga imeilus, vaatas üle sõõri poisi poole. Nad seisid mõnda aega vaikuses, lihtsalt vaadates teineteisele otsa, kuid hakkasid siis järsku korraga liikuma. Nad astusid valguskogule aina lähemale ja lähemale, kuniks nad olid juba päris selle kõrval, teineteisel pool kogu. Nad vaatasid, läbi kogu, teineteisele otsa ja sirutasid siis käed välja, otse valgusesse, kus nende käed kohtusid ja nad neist kinni haarasid. Poiss tüdruku käest ja tüdruk poisi omast. Valgus hakkas kasvama, neelates nad endasse. Kadusid nii poiss kui tüdruk, kuid valgus oli alles. Valgus on alati alles.

Jalutades öösiti kodu poole on hea mõelda. See on lihtsalt selline tore tegevus. Mõtlemisele lisandub aegajalt ka unistamine, või noh... tihti, ausalt öeldes. Väga tihti. Tulevik on tore ja lummava, aga samas ka hirmus. Tuleviku kohta ei ole midagi teada. Ettenägelikkus on oskus, mida tuleb harjutada aastaid, ettevaatlikult, kuid siiski kipuvad ju nii paljud tegurid välja jääma ja ikka läheb kõik teisiti. Selle pärast tulebki elada hetkes. Nagu öösel kodu poole jalutades ja mõeldes juhtus. Inimene peaks tegema seda mida ta tahab ja mina tahan hetkel teha hundiratast üle raudtee. Ma pean seda saama teha! Ma tahan seda teha ja siis inimesi õpetada... Ma tahan neile selgitada, miks ma seda just tegin! Ma tahan olla õpetaja! Saate aru, ma reaalselt tahangi õpetada... Miks? Ma ei tea ja mind ei huvita! Ma lihtsalt tahan... See on nii hea tunne, see on... See on... Võimas. Inimene lihtsalt teab, kui ta teeb midagi mis talle meeldib ja inimestele loengut pidada... Kas see ei meeldi siis kõigile? Vist mitte... Aga mina ei ole kõik. Olen mina ja teen mis mulle meeldib. Olen egoist, sest ilma selleta ei saa olla altruist ja mind ei koti teiste arvamus sellest, sest olen egoist. Olen egoist. Olen armunud, kuid egoist. Ehk olen kunagi armunud pereinimene ja egoist. Äkki olen kunagi vana ja põdur pensionär, kuid egoist. Olen uue ajastu poliitik, suutes teile kõigile rääkida midagi, mis ei puutu asjasse, kuid siiski on nii oluliselt ebaoluline. Tulen paari aasta pärast välja ja lükkan eemale Savisaare ning seejärel kargan Ansipi kallale. Ei jää neid alles, kui noor nendega lõpetab ja algab järgmine lehekülg meie poliitilises ajaraamatus. Räägin rahvaga... Rahvas kuulab mind... Ja mina kuulan loengut. Loeng räägib inimese kopsude tööst. Järelikult on see vist arstiteaduskond, kus istuda ja kuulata on nõnda hea ja põnev. Ja see on asi mida teha terve elu. Aidata inimesi ja muuta nende elu paremaks. Kuid kas see ongi altruism? Ei ole, sest ka see on egoistlik. Viimane sõna on alati siin. SIIN! Selge? Hea.

K

Kitarri keelte vaikne heli kõrvas kumisemas uinus Mattias, sisenedes iseenese mõttemaailma, teadmata mis teda täpselt ees võib oodata, sest kõige halvemini teadis ta iseennast. Ta võis näha teiste sisse, teada mida teised mõtlevad, ette aimata mida nad järgmiseks teevad, kuid ta ei suutnud kuidagi lahendada suurimat mõistatust - Iseennast.
Ta üritas kõike. Ta kirjutas, luuletas, näitles, jõi, rääkis, otsis. Ta tegi läbi kõik mida on teinud teised, et ennast leida, kuid miski ei aidanud. Lõpuks ta mõistis miks need ei aidanud. Tal ei olnud vaja ennast leida, ta oli ennast juba ammu leidnud, ta ei olnud kunagi kadunudki. Tal tuli lahendada mõistatus, oma mõistus. Täpselt nagu igal inimesel sellel kiirpallil nimega Maa.
"Miks? Miks? Miks?! Miks OTSIVAD inimesed ennast? Nad on ennast juba leidnud! Nad peavad ennast ainult lahendama!" need mõtted tagusid igapäevaselt, hommikust õhtusse, vastu Mattiase aju, pannes tema pea valutama.
Koolist ei ole selle mõistatuse lahendamisel abi. Kodust ei ole selle mõistatuse lahendamisel abi. Mitte millestki ei ole selle mõistatuse lahendamisel abi! Ükskõik mis sa teed, sa oled ikkagi üksinda iseenda mõistusega, mis justkui Mount Everest sinu ees kõrgub, jättes sulle ainult mäejalami millel uitada, kuigi vastused mida sa otsid asuvad tipus. Sul ei ole varustust, et seda mäge ronida, sul ei ole seda ka kusagilt saada. Sa pead seda tegema toetudes ainult iseendale. Iga läbitud kilomeetriga kasvab sinu enda kindlus ja teadmine, iga tõustud meetriga oled sa targem ja lähemal saladusele, kuid ettevaatlik pead sa olema ikka. Mägi ei kahane, ei lähene maale. Kui sa eksid, sa kukud ja siis enam tagasiteed ei ole. Sa jääd vigaseks iseenda mõistuse vastu, sa ei saa enam liikuda ja ainus mis sulle jääb on teadmine, et sa olid peaaegu kohal, kuid tegid vale otsuse ja tagasiteed enam ei ole.
Jah, enam ei saa asju parandada. Kui just... Kui jaksaks ainult püsti tõusta. See on valus, see on raske, tee ainuüksi jala liigutamiseni tundub nagu terve mäe ületamine, kuid... Kuid jah! See on võimalik! Su vigastused on kinni ainult sinu enda peas, sa pead nad ainult ületama. Hoolimata oma vigastusest on võimalik sul uuesti proovida! Tee on raskem kui ennem, valusam kui ennem, kuid siiski võimalik! Usk endasse on sinu ainus ja ka parim abivahed, mis olla saaks. On küll veider, vahel kaob see ära, siis sa justkui libastuksid, kuid ettevaatus aitas. Liigne ettevaatus aga hoiab paigal ühe koha peal, kalju äärel, kuid siiski kindlal pinnal, tegemata sammu, et olla ettevaatlik ja mitte riskida kukkumisega. Või kui prooviks ainult natukene. Hüppaks siit üles, tõmbaks ennast ülesse, toetaks jala sellele kivile ja tõukaks ennast ülesse, haarates vaevu sõrmeotstega järgmisest kivist ja vinnates ennast ülesse. Jällegi on sinu all kindel pind ja meetrid on vähenenud. Mõistatus hakkab peaaegu lähenema, kuid käte ja jalgade toetuspunktid hakkavad vähenema. Nad paiknevad teineteisest kaugel, hüpped muutuvad pea võimatuks.
Ettevaatust! Kui sa nüüd kukud siis on kõik. Kui sa nüüd kukud, leiad sa vaevu jõudu, et tõusta. Ettevaatust!

Vabaduse Turg

   Vabaduse Turg, veider nimi kohale, kas pole. Otsene järeldus nimetusest ütleks, et seal kaubeldakse vabadusega. Orjaturg äkki? Ei-ei-ei... Orjaturuks seda kohta küll nimetada ei saanud, kuigi ega seal inimestel just väga palju rohkem vabadust polnud. See oli sõjaväelaste treeningväljak, kuhu toodi õppusi vaatama kõik tulevased soldatid. Kui nad sealt minema saadeti anti neile veel viimane võimalus lahkuda, kuid seda ränga hinnaga. Kõik kes tahtsid lahkuda, pidid lahkuma ka riigist.
   Vabaduse Turg oli seisnud aastasadu linnakeskel, ümbritsetuna tumeda metall-aiaga. Kui linna oli haaranud mäss, siis see väljak püsis kindla kaljuna valitseja kõrval, kaitses teda ja sülitades lihtrahva sekka ennast aastaid tallunud sõdurid, et nad teeksid seda, milleks neid õpetati.
   Just Vabaduse Turu ja selle vankumatute asunike pärast polnudki siin veel riigipööret toimunud, erinevalt teistest riikidest ja isegi sama riigi paljudest linnadest. Monarhia ei olnud armastatud valitsemisvorm. Demokraatia oli see mille poole püüeldi.
   Kuid siiski kulus ligi viiskümmend aastat, et linnarahvas hakkaks taas oma monarhi pooldama, et linnarahvas näeks, kuidas demokraatia samamoodi, või ehk isegi hullemini, üksikisiku vabaduse endale allutab, selle aheldab ja oma Seaduste külge ankrusse heidab. Inimese vabadus ei tähendanud mitte kellelegi midagi, hoolimata sellest, kas sa asusid Vabaduse Turul või Utoopia Rahvavabariigis.
   Valitsus, hoolimata sellest kuidas seda nimetada, on siiski valitsus ja mida efektiivsem on valitsus, seda karmimad on reeglid, seda väiksem on vabadus. Üksik monarh oma sõjaväega ei suuda hoida kinni kogu rahvuse ahelaid, aga mitmesaja pealine Riigikogu, sõjaväe ja meediaga, hoiab inimest kinni nagu koera.
   Üksikisik ei loe, sest üldsus töötab paremini, kiiremini, tugevamalt. Tee katset, ürita olla midagi muud kui Meie, vaata kaua sa elus püsid. Aga kui iga indiviid leiab oma vabaduse? Masin laguneb, Vabaduse Turu müürid lagunevad, riigipea langeb individualismi ees. Riik laguneb. Maailm laguneb, järgi ei jää midagi.
   Nii et kas on ikka nõnda hea ajada taga oma üksikisiku õigust? Kas ei ole mõtekam suruda oma silm kinni ja teha mida käsib Elu? Terve maailm hävineks, kui poleks Meid ja Seadusi, mis hoiavad Meid koos. Sina ei ole väärt mitte midagi selles maailmas. Meie oleme, meie jääme, meie olemegi tulevik. Meist tõuseb ülimriik ja meie valitsejaid kantakse õlgadel, neile ehitatakse ausambaid.
Oled sa indiviid?

Ärkan üles ja joon teed. Istun sooja teki all ja külmetan. Surun käed ja jalad vastu radikat ja ohkan. Pea on mõtteid täis. Lood voolavad üle, sest ma ei kirjuta neid. Mu oma keha upub minu ettekujutusse, kus väsimus peatab viimased osakesed mis mu keha veel ärkvel ja liikumas hoiavad. Keha vajub unne, kohestesse nägemustesse, maailmatesse mida pole olemas. Neid ei ole näinud iial keegi peale minu ja paljusid ei saagi keegi teine nägema. Vahel aga siiski juhtub, et need maailmad satuvad sõnadesse. Need on minu maailmad, kuid nad ei peegelda minu tegelikku maailma. Need maailmad on kohad, kus ma veedan oma aja enamjaolt, sest siin maailmas on see liiga keeruline. Ma unistan rohkem kui ma tohiks.

Kas kirjanikuks on võimalik lihtsalt hakata? Et ma nüüd otsustan, et ma olen kirjanik ja ma kirjutan ja nüüd... Nüüd ongi nii... Aga kui ma ei oska kirjutada? Ja minu suurim kirg, minu suurim unistus on saada kirjanikuks? Kas see unistus jääbki igavesti täitmata?
Kas kirjutamise oskused muutuvad paremaks kui rohkem kirjutada? See on ju ebaloogiline! Ei-ei... Pigem muutuvad kirjutusoskused paremaks vanusega. Või... Noh... Kogemustega. Sõltuvalt sellest mida sa oma elu jooksul oled läbi elanud. Ja... Alati ei kirjutatagi hetkekogemustest. Alati ei kirjutata enda kogemusest. Miks ma peaksin oma elust otsima probleeme, või veel hullem neid tekitama, kui mul (vähemalt on selline mulje) polegi neid. Ja probleemita ei ole lugu. Alati peab ju mingit probleemi lahkama, et arendada juttu. Kellegi sündmusetu koolipäeva jutustust ei viitsiks ju väga keegi lugeda. Aga jah, palju lihtsam on võtta kellegi teise probleem, võtta kellegi teise lugu ja panna see sõnadesse, või siis... veel lihtsam variant... Mõtle kogu lugu ise välja.
Kui on kirjas sõnad, siis on see lugeja asi neist panna kokku seos, teha järeldused, võtta oma elu ja panna ta sinna. See on inimaju võlu. See võtab kirjanikul tööd tegelikult vähemaks. Inimestele meeldib, kui nad saavad lugu tõlgendada, eriti kui nad saavad seda tõlgendada enda ellu. See ju tegelikult kutsub kirjanikke üles kirjutama võimalikult laiahaardeliselt, võimalikult palju hämama teemade ümber. Panna absurdsetesse kohtadesse mõni sõna mida lugeja võib tõlgendada kuidas tahab. Näiteks, jutu algus: \\Rita magas oma toas, hingates vaikselt, see oli ainus heli mis oli toas. Tuul, mis liigutas vaikselt kardinaid ei teinud heligi. Mängukaru, mis riiulilt maha kukkus ei teinud samuti ühtegi heli. See oli tõesõna vaikne õhtu.//
Keskel: \\Marek astus Rita tuppa, see tundus kuidagi väga tühi. Laua peal olid tema vihikud veel lahti, justkui ta oleks alles siin toas olnud. Sellest oli möödas juba nädalaid. Põrandal lamas kaisukaru, Marek tõstis selle ülesse ja silitas selle karvast pead. Järsku kostis alt hõikeid. "Rita!" mõtles Marek ja pillas karu maha, tormates toast välja.//
Lõpp: \\Nüüd oli sellest kõigest möödas juba aasta. Marek astus viimati Rita tuppa kuus kuud tagasi. Mitte keegi ei astunud enam siia tuppa, uks oli justkui kinni pitseeritud. Voodi oli tühi, toas polnud ühtegi heli. Tuul ei paitanud kardinaid. Kaisukaru lamas tolmukihi all põrandal. Oleks keegi sellele pikemalt pilgu heitnud, oleks ta võinud arvata, et karu nägu on muutunud kurvaks...//
Oli kaisukarul eriline mõte selles loos? See jääb lugeja otsustada. Mina ei ütle ju nendes katkendites midagi, kuid siiski... Ta juskui esindaks midagi, või mis?
Kirjanikel on tegelikult nõnda vabad käed tänapäeval, oskust pole peaaegu vajagi. Kui aus olla, siis oskused puuduvad päris paljudel. Ega minulgi just seda oskust väga ei ole. Ainult vahel.. vahel õnnestub mul pugeda oma lugejate naha alla, siseneda nende silmadest, tungida nende ajju ja sosistada tõdesid mida pole olemas, kui nemad hakkavad arvama, et on. Nad hakkavad arvama, et ma tõesti oskan kirjutada. Ja inimese manipuleerimine on siiski kirjaniku kõige hinnatum oskus, ilma selleta pole sa midagi.
Nii et jah... Meid kõikide ajudega on lihtsalt mängitud, me laseme teistel mõelda osa asju enda eest. Inimene on laisk, aga mis teha, eks ikka juhutub.
---------------------------------------
Läks kuidagi pikaks minu jutt kirjanikuks olemisest ja kirjutamisest. Lihtsalt tekkis tuju järjekordselt öelda, et alati ei ole juttudel sügavamat mõtet, vaid me ise loome need, sest me tahame, et need seal oleks. Me tahame, et raamat meid aitakas.
K

Antifilosoof

\\Antifilosoof - Inimene, kes ei armasta tarkust//
Vist on mul õigus, kui sõna "antifilosoof" sedasi defineerin. Aga milline inimene siis ei armasta tarkust? Kurvastuseks peaksin ma ütlema, et vaata enda ümber ja sa märkad, et neid on maailmas rohkem kui on kasulik (kuigi jah, eks pea ka natukene neid olema). Enamjaolt on õnneks need, kes tahavad teada ja kes ka midagi maailmast teavad ainult teatud vanuseni sunnitud olema koos "antifilosoofidega".
Aga on ju olemas ka inimesi, kes arvavad, et nad on targad, kes arvavad, et nad on filosoofid. On inimesi, kes arvavad, et nad on midagi erilisemat kui nad tegelikult on (ei, ma ei ütle, et te ei ole erilised, te lihtsalt tahate olla rohkem erilised kui te tegelikult olete. Te ISE arvate, et te ei ole erilised.). Kuidas peaks neid nimetama? Ebafilosoofid? Kas on nii? Palju on siis neid "ebafilosoofe" maailmas? Samuti üllatavalt palju. Ja minu arust pole "ebafilosoof" kuidagi moodigi parem kui "antifilosoof".
Filosoof - See ei ole eriline tiitel, mida omistatakse ainult erilistele. Vähemalt minu poolt. Ma arvan, et kui sa tahad teada ja mõtled ja uurid, siis oled sa juba filosoof valmis. Ära hakka ennast mõtlema millekski muuks. Ära muuda ennast selleks, et olla "teistsugune". Sa oled niigi teistsugune. Mitte kunagi ei ole nähtud ega hakata nägema teist sind, hinda seda.
Kui sa hindad ennast, siis sa oledki filosoof.

K