Kirjuta...

Kitarri keelte vaikne heli kõrvas kumisemas uinus Mattias, sisenedes iseenese mõttemaailma, teadmata mis teda täpselt ees võib oodata, sest kõige halvemini teadis ta iseennast. Ta võis näha teiste sisse, teada mida teised mõtlevad, ette aimata mida nad järgmiseks teevad, kuid ta ei suutnud kuidagi lahendada suurimat mõistatust - Iseennast.
Ta üritas kõike. Ta kirjutas, luuletas, näitles, jõi, rääkis, otsis. Ta tegi läbi kõik mida on teinud teised, et ennast leida, kuid miski ei aidanud. Lõpuks ta mõistis miks need ei aidanud. Tal ei olnud vaja ennast leida, ta oli ennast juba ammu leidnud, ta ei olnud kunagi kadunudki. Tal tuli lahendada mõistatus, oma mõistus. Täpselt nagu igal inimesel sellel kiirpallil nimega Maa.
"Miks? Miks? Miks?! Miks OTSIVAD inimesed ennast? Nad on ennast juba leidnud! Nad peavad ennast ainult lahendama!" need mõtted tagusid igapäevaselt, hommikust õhtusse, vastu Mattiase aju, pannes tema pea valutama.
Koolist ei ole selle mõistatuse lahendamisel abi. Kodust ei ole selle mõistatuse lahendamisel abi. Mitte millestki ei ole selle mõistatuse lahendamisel abi! Ükskõik mis sa teed, sa oled ikkagi üksinda iseenda mõistusega, mis justkui Mount Everest sinu ees kõrgub, jättes sulle ainult mäejalami millel uitada, kuigi vastused mida sa otsid asuvad tipus. Sul ei ole varustust, et seda mäge ronida, sul ei ole seda ka kusagilt saada. Sa pead seda tegema toetudes ainult iseendale. Iga läbitud kilomeetriga kasvab sinu enda kindlus ja teadmine, iga tõustud meetriga oled sa targem ja lähemal saladusele, kuid ettevaatlik pead sa olema ikka. Mägi ei kahane, ei lähene maale. Kui sa eksid, sa kukud ja siis enam tagasiteed ei ole. Sa jääd vigaseks iseenda mõistuse vastu, sa ei saa enam liikuda ja ainus mis sulle jääb on teadmine, et sa olid peaaegu kohal, kuid tegid vale otsuse ja tagasiteed enam ei ole.
Jah, enam ei saa asju parandada. Kui just... Kui jaksaks ainult püsti tõusta. See on valus, see on raske, tee ainuüksi jala liigutamiseni tundub nagu terve mäe ületamine, kuid... Kuid jah! See on võimalik! Su vigastused on kinni ainult sinu enda peas, sa pead nad ainult ületama. Hoolimata oma vigastusest on võimalik sul uuesti proovida! Tee on raskem kui ennem, valusam kui ennem, kuid siiski võimalik! Usk endasse on sinu ainus ja ka parim abivahed, mis olla saaks. On küll veider, vahel kaob see ära, siis sa justkui libastuksid, kuid ettevaatus aitas. Liigne ettevaatus aga hoiab paigal ühe koha peal, kalju äärel, kuid siiski kindlal pinnal, tegemata sammu, et olla ettevaatlik ja mitte riskida kukkumisega. Või kui prooviks ainult natukene. Hüppaks siit üles, tõmbaks ennast ülesse, toetaks jala sellele kivile ja tõukaks ennast ülesse, haarates vaevu sõrmeotstega järgmisest kivist ja vinnates ennast ülesse. Jällegi on sinu all kindel pind ja meetrid on vähenenud. Mõistatus hakkab peaaegu lähenema, kuid käte ja jalgade toetuspunktid hakkavad vähenema. Nad paiknevad teineteisest kaugel, hüpped muutuvad pea võimatuks.
Ettevaatust! Kui sa nüüd kukud siis on kõik. Kui sa nüüd kukud, leiad sa vaevu jõudu, et tõusta. Ettevaatust!