Kirjuta...

Jalutades öösiti kodu poole on hea mõelda. See on lihtsalt selline tore tegevus. Mõtlemisele lisandub aegajalt ka unistamine, või noh... tihti, ausalt öeldes. Väga tihti. Tulevik on tore ja lummava, aga samas ka hirmus. Tuleviku kohta ei ole midagi teada. Ettenägelikkus on oskus, mida tuleb harjutada aastaid, ettevaatlikult, kuid siiski kipuvad ju nii paljud tegurid välja jääma ja ikka läheb kõik teisiti. Selle pärast tulebki elada hetkes. Nagu öösel kodu poole jalutades ja mõeldes juhtus. Inimene peaks tegema seda mida ta tahab ja mina tahan hetkel teha hundiratast üle raudtee. Ma pean seda saama teha! Ma tahan seda teha ja siis inimesi õpetada... Ma tahan neile selgitada, miks ma seda just tegin! Ma tahan olla õpetaja! Saate aru, ma reaalselt tahangi õpetada... Miks? Ma ei tea ja mind ei huvita! Ma lihtsalt tahan... See on nii hea tunne, see on... See on... Võimas. Inimene lihtsalt teab, kui ta teeb midagi mis talle meeldib ja inimestele loengut pidada... Kas see ei meeldi siis kõigile? Vist mitte... Aga mina ei ole kõik. Olen mina ja teen mis mulle meeldib. Olen egoist, sest ilma selleta ei saa olla altruist ja mind ei koti teiste arvamus sellest, sest olen egoist. Olen egoist. Olen armunud, kuid egoist. Ehk olen kunagi armunud pereinimene ja egoist. Äkki olen kunagi vana ja põdur pensionär, kuid egoist. Olen uue ajastu poliitik, suutes teile kõigile rääkida midagi, mis ei puutu asjasse, kuid siiski on nii oluliselt ebaoluline. Tulen paari aasta pärast välja ja lükkan eemale Savisaare ning seejärel kargan Ansipi kallale. Ei jää neid alles, kui noor nendega lõpetab ja algab järgmine lehekülg meie poliitilises ajaraamatus. Räägin rahvaga... Rahvas kuulab mind... Ja mina kuulan loengut. Loeng räägib inimese kopsude tööst. Järelikult on see vist arstiteaduskond, kus istuda ja kuulata on nõnda hea ja põnev. Ja see on asi mida teha terve elu. Aidata inimesi ja muuta nende elu paremaks. Kuid kas see ongi altruism? Ei ole, sest ka see on egoistlik. Viimane sõna on alati siin. SIIN! Selge? Hea.

K