Jaak ja Karl olid koos veel kaua. Kui nad pargist lahkusid, jalutasid nad mööda linnatänavaid, kuniks oli juba pime ja nad astusid sisse ühte kohvikusse, et veel üks tass kohvi juua.
"Mis sind siis kõige rohkem huvitaks?"
Jaak kehitas õlgu: "Ma ei tea... Kuidas olla selle kõige sees õnnelik? Kasvõi näiliselt? Kuidas sa suudad teha neid asju, mida sa teed?"
Karl muigas kergelt ja rüüpas oma tassist. Ta sulges vaikuses silmad ja hakkas mõne aja pärast rääkima, silmad endiselt kinni: "Pärast seda kui sa mult seda pargis küsisid on selle küsimuse võimalik vastus minu peas tagunud, lihtsalt armutult vastu kolpa peksnud. Ma tänan, et sa seda uuesti küsisid, sest nüüd saan ma selle välja öelda. Kas on võimalik, et mind aitab see, et ma ei mõtle. Ma teen, kui vaja. Kui vaja ei tee. Ma kuulan oma südant, mitte pead. Ma kuulan oma keha, mitte hinge. On see ehk põhjuseks?"
Jaak ei osanud sellele midagi kosta, vaid vajus vaikides tooli seljatoe vastu, mõeldes äsja kuuldu üle.
"Sa tahad öelda, et kui ma tahan seda mida ma tahan, siis ma ei peaks mõtlema, kuidas saada mida ma tahan, vaid ma peaksin tegema?" küsis ta lõpuks kõhklevalt.
Naerdes vastas Karl: "Sa kõlad juba nagu mina!"
Jaak vaatas seejärel kella ja tõusis püsti, surudes Karli kätte: "Aitäh sulle, Karl, aga ma pean nüüd minema."
Karl noogutas ja lehvitas väljuvale Jaagule.
Väljas oli vahepeal kergelt vihma hakanud sadama, või oli see isegi lörts? Kes see kevadel sellistel asjadel ikka vahet teeb! Igatahes, kõndis Jaak mööda kuupaistelist tänavat ja otsis välja oma telefoni.
"Tee mitte ära mõtle..." kajas ta peas.

Jaak ja Karl jalutasid pargis, kui päike välja tuli, küttes kevadise linna üpriski soojaks. Mehed otsustasid ühele pargipingile maha istuda ja rahulikult natukene asjade üle arutada. Nende jutud käisid läbi erinevate teemade risti-rästi valgusekiirusel, haarates nende mõlemi mõistuse kõige paremad osad endaga kaasa.
"Kas ma saan õigesti aru, et sa ei ole järelikult oma eluga rahul?" küsis Karl, jälgides hoolega oma noort vestluskaaslast.
Jaak oli jahmunud sellest äkilisest küsimusest, sest ennem seda olid nad arutanud aja olemasolu üle:
"Miks te seda arvate?"
"Esiteks, ära teieta mind, Jaak, ja teiseks: ma eeldasin seda sinu olekust. Ma olen sind linnas varemgi näinud. Sinu nägu ja kõnnaks ja sinu tänane istumismaneer kohvikus. Neist kõigist võib eeldada, et sul ei lähe just hästi."
Jaak ei osanud alguses sellele midagi kosta, vaid ta jäi mõtlikult oma kaaslast vaatama, kes ise naeratades kaugusesse vaatas.
Jaak heitis pilgu maha ja küsis siis ettevaatlikult: "Kuidas sina seda teed?"
"Teen mida?"
"Püsid nõnda õnnelik. Kogu aeg. Niimoodi positiivsust lihtsalt kõigesse enda ümber sisestada. Kuidas sa seda teed?"
Karl kehitas õlgu ja pööras siis oma pilgu Jaagule.
"Ma ei tea. Ma ütlen ausalt, et ma ei tea. Aga ma tean seda, et ma ei suuda niimoodi olla igavesti. Ka minul on omad probleemid ja mured. Ma lihtsalt suudan päevas ka mõned tunnid ilma nendeta olla."
Jaak vaatas üllatunult Karli silmadesse ja nüüd võis ta seal tõesti märgata ka kerget kurbusevarjundit, kuid see paistis tema positiivsuse ainult suuremaks tegevat.
"Karl, palun õpeta mind! Räägi mulle oma mured ja te mind seeläbi paremaks inimeseks. Räägi mulle, kuidas sinu maailm toimib!"
Karli naeratus venis laiemaks, kui ta oma pilgu jälle kaugusesse pööras ja vastas: "Eks me näe, poiss."

Jaak väljus kohvikust koos Karliga, mõlemil oli lai naeratus näol. Väljas puhus jahe tuul, nii et Jaak tõmbas salli tihedamini kaela, tõmbas jopeluku kinni ja surus käed sügavale taskusse. Ta vaatas Karlile otsa ja küsis: "Kuhu siis nüüd?"
Karl vaatas oma käekella ja ütles: "Mul pole kuhugi kiiret, nii et ma lähen kuhu iganes sina lähed."
Jaak kehitas selle peale õlgu ja hakkas mööda tänavat jalutama, Karl tema kõrval, arutades maailma teemadel. Jaak oli hämmastatud, kui hea tal oli. Miks ei olnud ta varem suvalise inimesega rääkim läinud? See tunne, mis temast üle voolas oli lihtsalt... Hämmastav. Kirjeldamatu.

Tänavad täitusid vaikselt, päevast-päeva aina rohkem, inimestega. Miski tõmbas neid kõiki sinna. Mis see oli, ei oska arvatagi. Lumesulamislombid tänavatel olid hiiglaslikud. Keegi ei tahtnud mõeldagi sellele, mis varsti saab, kui veelgi soojemaks läheb. Neid sooje ja märgu tänavaid mööda kõndis ka noor poiss Jaak, koos sadade teistega. Ta ei paistnud just eriliselt silma. Ta jalutas mõnda aega ja astus siis ühte kohvikusse sisse, et juua tass kohvi, või isegi kaks. Ta tervitas ettekandjat naeratusega, kui ta oma tellimuse esitas ja siis kui naine läinud oli, vajus ta lõdvalt toolile istuma, vajudes peaaegu et laua alla. Ta ei jaksanud enam midagi teha, kuid tegi siiski veel kõike. Ta aju oli andmas otsi, kuid ta surus ja surus veel. Ta ei saanud ju veel lõpetada. Ta pidi tegema kõike, mis suutis, sest ainult niimoodi oli ta midagi väärt. Tal ei olnud sõpru ega peret. Ainus viis, kuidas ta sai mingitki tunnustust oli see, kui ta tegi oma asjad ära. Tema kujutlusvõime suri iga päevaga, iga päev kaotas ta jälle killukese endast. Ta vajas, et keegi ta päästaks ja ruttu.

Sellesse samasse kohvikusse sisenes veel teinegi noormees, naeratus näol ja silmad säramas. Ta astus otsejoones leti juurde, tellis samuti kohvi ja istus lauda, mis oli täpselt Jaagu vastas. Temas oli midagi, midagi erilist. Jaak tundis vastupandamatut soovi minna temaga rääkima. Kas ta julgeb? Ta ei teadnud seda. Ta ei saanud aru, miks ta tahab temaga rääkida. Lõpuks aga andis ta oma tahtele järgi ja astus tema laua juurde: "Tere! Kas ma tohin Teie lauda istuda?"

Noormees vaatas Jaagule otsa ja viipas tühjale kohale enda vastas: "Aga palun."

Tema sõnad jäid õhku justkui veel paariks hetkeks hõljuma, saadetuna soojast naeratusest ja lahkest pilgust.

Jaak istus ja jäi noormeest vaatama.

"Minu nimi on Karl," tutvustas nooruk ennast, ulatades välja käe.

"Jaak," vastas poiss punastades, et ta ise ennast ei olnud tutvustanud ja surus Karli kätt. Nende mõlemi kohvid toodi lauda ja Karl alustas vestlust. Rääkides kus koolis tema käib ja uurides, kus õpib Jaak. Ühesõnaga igasugu tühiseid asju.

Jaak ei teadnud miks, kuid ta tundis ennast tõsiselt hästi.

Ma tulen koju, nõnda hea on olla. Istun koos tassitäie kuuma teega diivanile ja avan uusima Kirjandusajakirja. Loen lehekülje, loen veel teisegi, ja imestan. Imestan selle üle, kui kohutav on kultuur ja mõtlen endamisi, et tänapäeva noorust küll kultuurituks ei saa nimetada. Ja neid samu "kultuuri" täis ajakirju tõesti ei loeta ja vastus küsimusele miks seisab mustvalgelt minu ees Kirjandusajakirjas. Need tekstid mida sealt võib lugeda - see kõik on rõve, ropp, perversne isegi kõige rikutuma noore mõistuse jaoks. Kui iga teine sõna on mehe genitaal või soolestikust väljuv fekaal, siis on võimatu otsida asjast ilu. Ilu ei ole! On ainult negatiivsus, mis ei tekita emotsioon. On tühjus, on igavus, on mõttetus, on laiskus... Puudub isegi püüdlus!
Järsku pahvatan naerma. Naeran niimoodi veel pikalt, pisar põselt voolamas, Kirjandusajakiri laual lahti ja selle kõrval auramas minu tee.
Naersin, sest ka mina olin saatnud erinevatesse "kultuuri" ajakirjadesse oma teoseid, kuid kõik tulid tagasi kirjaga: "Liiga naiivne!"
Alguses ma ei mõistnud, ei saanud aru, et miks siis minu jutud naiivsed on. Jah, nad ei lõppenud masendavalt, kõik sai lõpuks korda. Kas see ongi naiivsus?
Kuid nüüd ma mõistan. Saan aru. Tuleb välja, et kultuuriinimesed on ainult need, kes kõige vihkavad. Kultuuriinimese teostes on vaid üks läbiv teema ja selleks on kolm sõna mis tekitavad tülgastust. Vähemalt varem... Nüüd ei tee nad sedagi. Nad jätavad külmaks, neis ei peitu enam sama vägi. Nad muutuvad igavalt tavaliseks. Isegi sõna igav on põnevam kui need sõnad.
Minu teostes need kolm sõna puudusid, mina ei tahtnud kirjutada lauseid, mille sisuks on ainult türa, puts ja perse, järelikult olin naiivne, arvates, et mu kirjateos võiks saada avaldatud ilma nendeta.
Just see kõik pakkuski mulle nalja, kuid kui naer sai otsa, tuli asemele kerge masendus, kui mõtlesin sellele, kuhu suundub meie kultuur. Naerust tekkinud pisar asendus kurbusepisaraga. Viskasin Kirjanduajakirja ära, sest seal see oli ainult rämps, mis tegi ka ajakirja enda väärtusetuks, ning nukralt oma teed juues leppisin mõttega, et minust ei saa kirjanikku.

Tuul ulus puude raagus latvades, kui Sander parasjagu koolist tuli. Ta ei teadnud kuhu ta läheb, tal ei olnud vaja seda teada. Ta liikus aeglaselt, aeglasemalt kui keegi teine. Lumi peksis tema nägu, surudes kinni tema silmalaud, jättes Sandri oma mõtetega üksi. Järsku kuulis ta oma seljataga tuttavat häält. See hääl oli talle liiga tuttav. See hääl selgitas kellelegi oma autokooli kogemusi. Sandril hakkas miskipärast halb, ta ei tahtnud enam, ta tegi kiire vasakpöörde majade vahele. Hääl vaibus. Nad ei tulnud sama teed. Sander hingas kergendatult ja kõndis edasi. Tema tee oli veel endiselt ebaselge, kuid tema telefon helises ja ta nägu tõmbus naerule. Nüüd ei olnud ta vähemalt üksi.

Ma astun bussi pealt maha ja jään pea kohe pärast seda valgusfoori taha seisma, ning surun käed taskusse. Ma vaatan tühja linna enda ümber ja mõtlen maalidest ja ilust ja Dorian Gray'st, kes oli "elupõletaja", tõeline elu gurmaan ja vihastun, tundes Dorian Gray'd hetkel liiga oma elus. Ma ei taha seda amoraalset värdjat oma ellu! Ma tahan maali! Fooris süttib roheline tuli ja minu mõtted rändavad hoopistükis mujale. Ma mõtlen sellest, kuidas minu rinnataskus on alati pastakas. Ma hoian seda seal enesekaitseks, valmis sellega kasvõi elusid võtma. Alati lahinguvalmis, kuid mitte iialgi lahingus. Selline ma olen. Ma kirjutan, kui vaja, nii, et pisarad voolavad mööda lugejate põski, kindlasti suudan ma seda, kui tahan. Aga ma ei tee seda. Ma ei ole veel kordagi teinud tõelist hüpet. Ma olen ennast vaikselt õõtsutanud, kuid mitte hüpanud. Ma olen oodanud käsklust, et hüpata. Oh, kuidas tahaks kirjutada... Aga kirjandusmaailm mädaneb. On üdini rikutud ja rõve. Miks inimesed teda veel tahavad? Aga mõtted katkesid kui heitsin pilgu taevasse, pilk langemas esimesena kohe Orioni Vööle. Kevad on tulemas, kõneles taevas mulle ja mina ei suutnud mõelda muust kui kuldkollastest juustest.