Tänavad täitusid vaikselt, päevast-päeva aina rohkem, inimestega. Miski tõmbas neid kõiki sinna. Mis see oli, ei oska arvatagi. Lumesulamislombid tänavatel olid hiiglaslikud. Keegi ei tahtnud mõeldagi sellele, mis varsti saab, kui veelgi soojemaks läheb. Neid sooje ja märgu tänavaid mööda kõndis ka noor poiss Jaak, koos sadade teistega. Ta ei paistnud just eriliselt silma. Ta jalutas mõnda aega ja astus siis ühte kohvikusse sisse, et juua tass kohvi, või isegi kaks. Ta tervitas ettekandjat naeratusega, kui ta oma tellimuse esitas ja siis kui naine läinud oli, vajus ta lõdvalt toolile istuma, vajudes peaaegu et laua alla. Ta ei jaksanud enam midagi teha, kuid tegi siiski veel kõike. Ta aju oli andmas otsi, kuid ta surus ja surus veel. Ta ei saanud ju veel lõpetada. Ta pidi tegema kõike, mis suutis, sest ainult niimoodi oli ta midagi väärt. Tal ei olnud sõpru ega peret. Ainus viis, kuidas ta sai mingitki tunnustust oli see, kui ta tegi oma asjad ära. Tema kujutlusvõime suri iga päevaga, iga päev kaotas ta jälle killukese endast. Ta vajas, et keegi ta päästaks ja ruttu.

Sellesse samasse kohvikusse sisenes veel teinegi noormees, naeratus näol ja silmad säramas. Ta astus otsejoones leti juurde, tellis samuti kohvi ja istus lauda, mis oli täpselt Jaagu vastas. Temas oli midagi, midagi erilist. Jaak tundis vastupandamatut soovi minna temaga rääkima. Kas ta julgeb? Ta ei teadnud seda. Ta ei saanud aru, miks ta tahab temaga rääkida. Lõpuks aga andis ta oma tahtele järgi ja astus tema laua juurde: "Tere! Kas ma tohin Teie lauda istuda?"

Noormees vaatas Jaagule otsa ja viipas tühjale kohale enda vastas: "Aga palun."

Tema sõnad jäid õhku justkui veel paariks hetkeks hõljuma, saadetuna soojast naeratusest ja lahkest pilgust.

Jaak istus ja jäi noormeest vaatama.

"Minu nimi on Karl," tutvustas nooruk ennast, ulatades välja käe.

"Jaak," vastas poiss punastades, et ta ise ennast ei olnud tutvustanud ja surus Karli kätt. Nende mõlemi kohvid toodi lauda ja Karl alustas vestlust. Rääkides kus koolis tema käib ja uurides, kus õpib Jaak. Ühesõnaga igasugu tühiseid asju.

Jaak ei teadnud miks, kuid ta tundis ennast tõsiselt hästi.

Ma tulen koju, nõnda hea on olla. Istun koos tassitäie kuuma teega diivanile ja avan uusima Kirjandusajakirja. Loen lehekülje, loen veel teisegi, ja imestan. Imestan selle üle, kui kohutav on kultuur ja mõtlen endamisi, et tänapäeva noorust küll kultuurituks ei saa nimetada. Ja neid samu "kultuuri" täis ajakirju tõesti ei loeta ja vastus küsimusele miks seisab mustvalgelt minu ees Kirjandusajakirjas. Need tekstid mida sealt võib lugeda - see kõik on rõve, ropp, perversne isegi kõige rikutuma noore mõistuse jaoks. Kui iga teine sõna on mehe genitaal või soolestikust väljuv fekaal, siis on võimatu otsida asjast ilu. Ilu ei ole! On ainult negatiivsus, mis ei tekita emotsioon. On tühjus, on igavus, on mõttetus, on laiskus... Puudub isegi püüdlus!
Järsku pahvatan naerma. Naeran niimoodi veel pikalt, pisar põselt voolamas, Kirjandusajakiri laual lahti ja selle kõrval auramas minu tee.
Naersin, sest ka mina olin saatnud erinevatesse "kultuuri" ajakirjadesse oma teoseid, kuid kõik tulid tagasi kirjaga: "Liiga naiivne!"
Alguses ma ei mõistnud, ei saanud aru, et miks siis minu jutud naiivsed on. Jah, nad ei lõppenud masendavalt, kõik sai lõpuks korda. Kas see ongi naiivsus?
Kuid nüüd ma mõistan. Saan aru. Tuleb välja, et kultuuriinimesed on ainult need, kes kõige vihkavad. Kultuuriinimese teostes on vaid üks läbiv teema ja selleks on kolm sõna mis tekitavad tülgastust. Vähemalt varem... Nüüd ei tee nad sedagi. Nad jätavad külmaks, neis ei peitu enam sama vägi. Nad muutuvad igavalt tavaliseks. Isegi sõna igav on põnevam kui need sõnad.
Minu teostes need kolm sõna puudusid, mina ei tahtnud kirjutada lauseid, mille sisuks on ainult türa, puts ja perse, järelikult olin naiivne, arvates, et mu kirjateos võiks saada avaldatud ilma nendeta.
Just see kõik pakkuski mulle nalja, kuid kui naer sai otsa, tuli asemele kerge masendus, kui mõtlesin sellele, kuhu suundub meie kultuur. Naerust tekkinud pisar asendus kurbusepisaraga. Viskasin Kirjanduajakirja ära, sest seal see oli ainult rämps, mis tegi ka ajakirja enda väärtusetuks, ning nukralt oma teed juues leppisin mõttega, et minust ei saa kirjanikku.

Tuul ulus puude raagus latvades, kui Sander parasjagu koolist tuli. Ta ei teadnud kuhu ta läheb, tal ei olnud vaja seda teada. Ta liikus aeglaselt, aeglasemalt kui keegi teine. Lumi peksis tema nägu, surudes kinni tema silmalaud, jättes Sandri oma mõtetega üksi. Järsku kuulis ta oma seljataga tuttavat häält. See hääl oli talle liiga tuttav. See hääl selgitas kellelegi oma autokooli kogemusi. Sandril hakkas miskipärast halb, ta ei tahtnud enam, ta tegi kiire vasakpöörde majade vahele. Hääl vaibus. Nad ei tulnud sama teed. Sander hingas kergendatult ja kõndis edasi. Tema tee oli veel endiselt ebaselge, kuid tema telefon helises ja ta nägu tõmbus naerule. Nüüd ei olnud ta vähemalt üksi.

Ma astun bussi pealt maha ja jään pea kohe pärast seda valgusfoori taha seisma, ning surun käed taskusse. Ma vaatan tühja linna enda ümber ja mõtlen maalidest ja ilust ja Dorian Gray'st, kes oli "elupõletaja", tõeline elu gurmaan ja vihastun, tundes Dorian Gray'd hetkel liiga oma elus. Ma ei taha seda amoraalset värdjat oma ellu! Ma tahan maali! Fooris süttib roheline tuli ja minu mõtted rändavad hoopistükis mujale. Ma mõtlen sellest, kuidas minu rinnataskus on alati pastakas. Ma hoian seda seal enesekaitseks, valmis sellega kasvõi elusid võtma. Alati lahinguvalmis, kuid mitte iialgi lahingus. Selline ma olen. Ma kirjutan, kui vaja, nii, et pisarad voolavad mööda lugejate põski, kindlasti suudan ma seda, kui tahan. Aga ma ei tee seda. Ma ei ole veel kordagi teinud tõelist hüpet. Ma olen ennast vaikselt õõtsutanud, kuid mitte hüpanud. Ma olen oodanud käsklust, et hüpata. Oh, kuidas tahaks kirjutada... Aga kirjandusmaailm mädaneb. On üdini rikutud ja rõve. Miks inimesed teda veel tahavad? Aga mõtted katkesid kui heitsin pilgu taevasse, pilk langemas esimesena kohe Orioni Vööle. Kevad on tulemas, kõneles taevas mulle ja mina ei suutnud mõelda muust kui kuldkollastest juustest.

Mis on sinust ja minust erinev?
Mis muudab selle, kes sa oled
Selleks, kes sa oled?
On meie kõigi vahel üldse miski erinev?

Kuid ma ei oska öelda,
Kas neile küsimustele on vastused,
kas inimesed on üldse sarnased?
See on liiga keeruline, et mõelda!

Kuid... kuid... Ei tohi lasta liialt sellele häirida,
Ei tasu mõelda kes sa tegelikult oled
Sul on selleks kõigeks aega,
Sul on ilmatult aega, end defineerida

Ära mõtle sellele liialt!
Ei, ära tee seda,
Kas seda on sulle vaja?
Miks? Miks? Miks?

Meis on kõik erinev,
kuid samas ka sarnane
Meis on miskit ühist
Sinus ja Minus on midagi ühist

Sa ju tea, et mina olen sinu
Sa tead seda väga hästi!
Sa tead! Sa tead!
Kas ikka tead?

------------------------------------

K

Keset pimedust ilmus toa keskele hele kogu. Algusel nägi see välja justkui tavaline sammas, kuid siis võttis see inimese kuju. Sellest kogust eralduv valgus tekitas enda ümber valgussõõri, millest jäid välja just need kaks ainsat inimest ruumis, ainus vahe oli see, et nüüd oli võimalik nende kogusid pimeduses eristada. Mõlemad neist tõusid püsti ja astusid uudishimulikult valgussõõrile natukene lähemale. Nüüd võis juba neid ennastki näha. Üks oli poiss, teine tüdruk. Poiss, brünett, noor, kuid mitte väga pikk, vaatas üle sõõri tüdruku poole. Tüdruk, blond, noor, natukene pikem isegi kui poiss, aga imeilus, vaatas üle sõõri poisi poole. Nad seisid mõnda aega vaikuses, lihtsalt vaadates teineteisele otsa, kuid hakkasid siis järsku korraga liikuma. Nad astusid valguskogule aina lähemale ja lähemale, kuniks nad olid juba päris selle kõrval, teineteisel pool kogu. Nad vaatasid, läbi kogu, teineteisele otsa ja sirutasid siis käed välja, otse valgusesse, kus nende käed kohtusid ja nad neist kinni haarasid. Poiss tüdruku käest ja tüdruk poisi omast. Valgus hakkas kasvama, neelates nad endasse. Kadusid nii poiss kui tüdruk, kuid valgus oli alles. Valgus on alati alles.

Jalutades öösiti kodu poole on hea mõelda. See on lihtsalt selline tore tegevus. Mõtlemisele lisandub aegajalt ka unistamine, või noh... tihti, ausalt öeldes. Väga tihti. Tulevik on tore ja lummava, aga samas ka hirmus. Tuleviku kohta ei ole midagi teada. Ettenägelikkus on oskus, mida tuleb harjutada aastaid, ettevaatlikult, kuid siiski kipuvad ju nii paljud tegurid välja jääma ja ikka läheb kõik teisiti. Selle pärast tulebki elada hetkes. Nagu öösel kodu poole jalutades ja mõeldes juhtus. Inimene peaks tegema seda mida ta tahab ja mina tahan hetkel teha hundiratast üle raudtee. Ma pean seda saama teha! Ma tahan seda teha ja siis inimesi õpetada... Ma tahan neile selgitada, miks ma seda just tegin! Ma tahan olla õpetaja! Saate aru, ma reaalselt tahangi õpetada... Miks? Ma ei tea ja mind ei huvita! Ma lihtsalt tahan... See on nii hea tunne, see on... See on... Võimas. Inimene lihtsalt teab, kui ta teeb midagi mis talle meeldib ja inimestele loengut pidada... Kas see ei meeldi siis kõigile? Vist mitte... Aga mina ei ole kõik. Olen mina ja teen mis mulle meeldib. Olen egoist, sest ilma selleta ei saa olla altruist ja mind ei koti teiste arvamus sellest, sest olen egoist. Olen egoist. Olen armunud, kuid egoist. Ehk olen kunagi armunud pereinimene ja egoist. Äkki olen kunagi vana ja põdur pensionär, kuid egoist. Olen uue ajastu poliitik, suutes teile kõigile rääkida midagi, mis ei puutu asjasse, kuid siiski on nii oluliselt ebaoluline. Tulen paari aasta pärast välja ja lükkan eemale Savisaare ning seejärel kargan Ansipi kallale. Ei jää neid alles, kui noor nendega lõpetab ja algab järgmine lehekülg meie poliitilises ajaraamatus. Räägin rahvaga... Rahvas kuulab mind... Ja mina kuulan loengut. Loeng räägib inimese kopsude tööst. Järelikult on see vist arstiteaduskond, kus istuda ja kuulata on nõnda hea ja põnev. Ja see on asi mida teha terve elu. Aidata inimesi ja muuta nende elu paremaks. Kuid kas see ongi altruism? Ei ole, sest ka see on egoistlik. Viimane sõna on alati siin. SIIN! Selge? Hea.

K