Kirjuta...

Valge tuvi tõusis oksa pealt lendu.
Ta lendas üle metsa, üle põldude ja lõpuks jõudis linna kohale, kus ta madalamale laskus ja majade vahel pikeerima hakkas.
Vahel jäi ta mõne rõduääre peal pidama.
Siin oli naine, kes karjus oma mehe peale. Mees, tuleb välja, oli teda petnud. Vist isegi selle naise õega. Või siis parima sõbrannaga. Kes seda kurat üldse aru saab. Ja mis seal vahet on?
Siis oli mees, kes istus üksinda ja jõi. Viina. Kallas omale pitsi, tõstis selle justkui toostiks laua kohale ja valas siis selle sisu endal kõrist alla. Kallas pitsi uuesti täis ning ring algas otsast peale.
Siis oli mees, kes magas üksinda. Tal ei olnud tekki peal, piisavalt soe oli. Tal oli palav. Tema naine astus korraks tuppa, kuid lahkus uuesti. Ta läks ilmselt teise mehe juurde.
Lõpuks leidis tuvi rõdu, mille ääre peal talle meeldis istuda. Siin oli kaks noort, kes armatsesid. Värske õhu käes, nagu mõeldud oli. Lageda taeva all, majade vahel.
Noored olid põimunud üksteise külge. Näha oli, et tegemist oli armastusega. Nad olid saanud üheks.
Ja nad armatsesid ja armatsesid ja armatsesid ja armatsesid ja armatsesid ja armatsesid ja armatsesid ja armatsesid. Nad ei pannud tuvi tähelegi.
Tüdruk, kes oli peal, heitis mõnuoigega pea kuklasse. Selle peale lendas tuvi tiivaplangina saatel minema.
Ta lendas linnast välja. Ta oli piisavalt näinud. Ta lendas üle järve. Loojuv päike peegeldus vee pealt.
Tuvi hakkas spiraalis langema.
Tuvi oli surnud.