Kirjuta...

Ruumitäis naisi ja šampuse-ojad.
Ja sina seisad ukse peal ja vaatad lihtsalt. Sa ei vaata isegi neid naisi mitte. Sa vaatad mingit videoinstallatsiooni seina peal, aeg-ajalt haigutades. Väsimus tikub ligi.
Iga natukese aja tagant astub üks naistest sulle ligi ja kutsub sind istuma.
"Tule. Istu siia minu juurde. Võta klaas šampust kah. Räägime juttu."
Ja iga kord keeldud sa viisakalt. Sul on vaja järgmine päev varakult jälle kohal olla ja tööd teha.
Nendele naistele sa muidugi ei öelnud, millega sa tegeled.
Paljud neist oleks tahtnud sulle juba ainuüksi selle teadmise eest sulle peale karata. Aga sa oled väsinud ja sa ei jaksa.
Ning sa ei mõistagi, kas sa ei jaksa ainult täna või enam üldse. On sellel üldse vahet?
Väsimus on väsimus.
Kuigi võiksid ju ühe nendest tüdrukutest kaasa võtta, näiteks selle, kes seal seina ääres istub ja meeldivalt naeratades sulle lehvitab, ja näidata talle allkorruse lava. Panna peale mõni valgus ja mängida mõni stseen läbi ning seejärel näidata talle näitlejate garderoobi ja selle mugavat diivanit. See oleks nii lihtne.
Sa lööd kõigele käega, astud tuppa, haarad šampuse ja istud kellegi kõrvale maha.
"Tere! Kuidas läheb?"