Mis sinuga juhtus?

"Kas sa armastad?" küsis hääl.

"Ei iial," vastas mees.

Mees seisis keset tühjust ja vaatas üles. Ta vaatas otse hiiglasliku eredasse valgusesse, mis õhus hõljus.

"Miks?" küsis hääl.

Hääl ei tulnud valgusest. See tuli kusagilt mujalt, kusagilt kaugemalt. Tõenäoliselt reaalsusest. Mees ei lasknud sellel end häirida. Talle meeldis see valgus.

"Sest seda ei ole olemas. Ma tean, et seda ei ole olemas."

"Armastuseks on vaja usku."
Mees hakkas valjult naerma. Ta naeris pikalt ja naeris mõnuga. Ta nautis iga õhulaine väljumist oma kehast ja uute sisse imbumist. Ta nautis oma keha rütmilist vappumist. See maalis tema meelest ilusaid värve.

"Ma olen oma usu kaotanud. Ma olen liiga palju haiget saanud, et enam uskuda. Ma olen katki ja ma ei jaksa oma kilde enam kokku korjata."

"Usku ei tohi kaotada! Uskuma peab aina rohkem ja rohkem!" käskis hääl.

Mees ei kuulanud teda. Tema tähelepanu oli suunatud hoopis järsku ilmunud tüdrukule, kes vaikselt mehele lähemale astus. Aeglaselt. Võiks isegi öelda, et sensuaalset.

"Ma tean teda," pomises mees. Ja tõesti, see tüdruk oli talle tuttav. Ta teadis seda tüdrukut väga hästi. Ta teadis kes see tüdruk on ja ka seda kes see tüdruk tahaks olla.

"Ma armastasin teda kunagi," jätkas mees iseendaga rääkimist. Tüdruk oli nüüd juba üpris lähedale jõudnud. Piisavalt, et meest puudutada, kui too peaks käe välja sirutama.

"Aga tema mind ei armastanud. Ta pettis mind. Ta valetas mulle. Ta ütles, et ta armastab, aga tegelikult..."

Järsku ilmus teine tüdruk. Ka uus tüdruk oli mehele tuttav. Ta oli ka seda tüdrukut armastanud. Tuli veel üks. Ja teine. Ja kolmas.

Esimene tüdruk oli jõudnud juba meheni ja pani meela naeratusega oma käed talle õlgadele. Ta sosistas midagi mehe kõrva. Mees ei saanud sõnadest aru. Ta tundis ainult tema hingeõhku oma kaelal ja kõrvas. Ta tundis naise õrna raskust. Ta tundis naise hingamist.

"Ma armastan sind," oli naine sosistanud. Aeglaselt liikus esimene naine minema ja siis jõudis kohale teine, ka tema talitas samamoodi. Nagu ka kõik järgnevad naised. Mees ei liigutanud. Ta ei osanud midagi teha.

"Sa ütled nemad sind ei armastanud. On sind kunagi armastatud?"

"Jah!" vastas mees kindlalt, tõstes silmad uuesti särava valguse poole. Ta üritas naisi ignoreerida. Ta üritas eirata nende puudutusi.

"Ja mis temast sai?"

Mees vajus longu, ta langes naiste raskuse all põlvili.

"Mina."
"Mis mõttes?"

"Mina ei armastanud teda," vastas mees, tõstes pea. Ta silmad olid pisarais. Ta tahtis uuesti seda säravat valgust vaadata, kuid see oli kustunud. Jäänud olid vaid naised.