Thursday, December 9, 2010

"Sa oled liig minu jaoks, iga pisemgi kui element su kehas mõjub mulle hävitavalt. Ma tahaks olla sinuga, kuid ei saa, sest sina ju mind ei taha. Ma võin üritada, ei ma lausa pean üritama, sellega elada, aga see on minu jaoks raske, sest... Ma olen sinusse meeletult armunud."
Kati luges seda kirja ikka jälle ja jälle läbi. Ta vajus oma voodile istuli ja pani värisevate kätega kirja lauale.
"Kas ta tõesti ütleb seal, et ta armastab mind?"
Maarja heitis pilgu kirjale ja istus Kati kõrvale.
"Nooh, põhimõtteliselt ütleb ta ainult, et ta on sinusse armunud..."
"Mis seal vahet on!? Kurat võtaks, kas ta tõesti ei saa aru, et ma ei taha seda!? Ma ei vaja seda! Miks ta teeb nii?"
Maarja tõmbas Kati, kes vahepeal püsti oli tõusnud ja mööda tuba tammus, tagasi voodile istuma ja pani käed tema õlgadele.
"Kati... Aga tegelikult ta ju meeldib sulle. Muidu sa ei oleks nii närvis ja segaduses. Kui sa tahad sellest tundest vabaneda pead sa talle kõik ausalt ära rääkima. Ütle talle, miks sa ei saa, miks sa ei taha. Ta on mõistlik inimene, küll ta sinust aru saab."
Kati noogutas.
The train was rushing by the seemingly endless shoreline, making no sound, gleaming in the magnificent mid-day sunlight. The sea was calm, like it had been for as long as anyone can remember.
John had been sleeping for most of the travel, but he now woke up with a startle. A girl next to her, who seemed to have also been sleeping, smiled at him and said: "Hi!"
"Hello," mumbled John, he was still too sleepy to understand what's going on around him. He slowly turned to look out from the window, at the sea rushing by.
"What were you dreaming about?" the girl next to him asked.
John turned to look at the girl, he wanted to know what a person that curious looks like. He saw a short girl with chestnut brown hair and deep brown eyes looking at him with a smile on her face. He smiled back and tried to think of an answer. He couldn't really remember what was it exactly that he saw, but he remembered that it was long. And he liked it, it was full of adventure.
"To be honest, miss, I haven't got a tiniest clue of what I was dreaming. I remember enjoying it."
He then also remembered a girl. She looked quite like her, almost exactly the same. She wasn't a part that John was enjoying in the dream. She was the nightmare, for she had did him wrong, a lot.
His throat got dry when he thought about it and tried to talk about it. He finally said with a hoarse voice: "There was actually a part I didn't enjoy. There was this girl. She looked quite similar to you..."
John couldn't add more. Why was it so hard for him to say it? It was only a dream!
The girl's smile had gone from her face, but her eyes stilled looked kindly into John's. She regained her smile and asked: "What's your name? Mine's Jude."
John turned his head to face the window again and answered: "I'm John. Nice to meet you."
Jude fell silent for a few minutes, it might have even been half an hour. Her face was now sad again, but John still thaught it was cute. It even made him want to take Jude into his arms and comfort her.
When she started speaking again, she didn't sound so happy anymore and she didn't regain her smile.
"Where are you going, John? Where is this train headed? Because... I don't remember where I want to go, I don't remember why or even how I boarded this train."
John looked at him with compassion in his eyes, until it hit him. He didn't know where he's headed either. He couldn't remember how or why he was here. He just happened to be. He dropped his eyes on the floor and mubmled the answer: "I don't know either, Jude."
At that moment, they both started looking around at their travel companions. Every seat was taken, most of the people were also sleeping, some had just awaken like Jude and John.
"Excuse me," Jude said knocking on the shoulder of an older man next to her.
"Could you tell us where this train is heading? We're really in a bind here, my friend and I, because neither one of us can remember where we're headed."
The man didn't even blink at that. He just kept staring in front of him, like Jude weren't even there.
John tried to stand up to go and look for a conductor, but he couldn't. His legs refused to move.
"John," Jude started talking with a low voice, "Do you remember anything before the dream? Do you remember your life?"
John's heart started beating faste. He didn't remember aything, except some portions of the dream. He tried, but he couldn't. He wanted to answer Jude, but he was too afraid of what she would say. He knew what she was thinking about but he didn't want to hear it out loud.
"John... From my dream, I remember a boy. A boy who looked like you. I liked him at first, but as time went by he remained too big of a mistery for me. I was afraid of him, so I denied him. I didn't allow him to communicate with me anymore. I really liked him, I thought he was a nice guy, but I acted like a jerk to him..."
John turned away. They were rushing by the sea, calm, boring sea. He was frustrated at what he knew Jude was trying to say and what he also was thinking. It couldn't be true, not yet!
"John, look at me! I think we're..."
"We're what? We're dead? That we already lived our lives and this is what awaits us after death? An eternal train ride to nowhere? Jude, this can't be true! We're... We're young, we're full of life! How can we be dead?"
Jude started crying, quietly, only letting the tears run down her face, she didn't even try to hide them.
"What else can you explain this all with, John? I'm not sure about it, but... It seems as the most probable scenario... Think about it, how did your dream end?"
John didn't want to think about it. His eyes were tearing up. He thought of his dream, but he was to scared to think about it's ending. He was scared...
The train howled as the sun was falling into the sea, it's wheels started to make sound again, even a wave rushed over the sea and into the shore. And then, it all was quiet again.

Monday, November 29, 2010

Võtan pausi kirjutamisest mida ma tegelikult tegema peaks

Vilkuv tuleke lumega kaetud tee ääres tähistas arvatavasti valgusfoori. Töökorrast ära valgusfoori (ta ju siiski vilkus). Kollane! Pime! Kollane! Pime! Ja nii edasi. Siin linnaääres täielikus pimeduses nägi see välja kergelt õõvastav. See valgus jättis pimeduses tühja mulje. Kui kollane välgatus käis oli näha lumehelbeid langemas, aeglaselt. Paksud, valged helbed. See oli kaunis aga mitte absoluutselt kõik.
Eespool, kaugel eespool jalutas kaks inimest. Käest kinni. Kui ma peaksin arvama, siis ma pakuks, et need olid poiss ja tüdruk. Ma pakuksin ka, et nad olid väga kenad, nii palju kui neid vilkuvas valguses kaugelt läbi lumesaju näha oli.
Samas, tundsin sees, et olen halb inimene, hoolimata ilust. Ma oleksin palju meelsamini näinud neid inimesi kõndimas eraldi, eri tee otstes. Eri suundades!
Aga ma tegelikult ei teagi neid inimesi... Miks ma nii mõtlen? Olen ma hull? Olen ma nagu kibestunud vanainimesed, kes ei kannata teiste õnne? Ei tahaks hästi uskuda...
Kahju on, et nii juhtus aga. Aga... Aga...
Aga ilu on alles. Ka õõvastav tunne on alles. On veider kui need tunded on koos.
Veider... lihtsalt....

Saturday, November 27, 2010

Teate, ma olen terve see nädal õnnelik olnud.
Naeratus näol olen ma käinud koolis ja mitte kordagi üleliia kurtnud. Ma olen koolipäeva terve nädal alustanud naeratusega ja lõpetanud naeratusega. Eriti reedel. Inimesed vaatasid mind küll väga imelikult, kui ma hüpleval sammul ja inimestele head nädalavahetust soovides koolimajast väljusin. Kiire sammuga jalutasin ma linna, kus ma sain jälle kahe oma klassiõe käest imelikud pilgud, kui ma neile nagu idioot Kaubamaja ees lehvitasin ja naeratasin. Aga võibolla ma ka lihtsalt kujutan seda endale ette :)
Saatsin Heleni Otepää bussile ja ise sõitsin kalli number "2"-ga koju, viskasin koti ära, mängisin natukene kitarri ja ootasin kõnesid. Ja peatselt helistaski Kaur! Riided selga ja tagasi linna ning seejärel Paabu juurde. Edaspidist ma ei hakka lähemalt kommenteerima. Hiljem läksime Lauli juurde, kus Mariliis, Liisa, Eerik, Lauli, Annike, Paap ja Mariliisi kutt (Mikiks vist hüüti...) Kaurile tema sünnipäevakingi üle andsid. Istusime siis seal ja rääkisime elust ja koolist ja suurest ilmast kuniks teised hakkasid Maailma minema ja mina võtsin suuna kodu poole. Nii mõnus oli lihtsalt... Hea meel, et mul on head sõbrad! Ja täna lähen ma välja teiste (ja veelgi paremate) sõpradega, nii et põnevust on palju...
Aga kuidas muu elu läheb? Vägagi ülimalt hästi, vähemalt mul on selline tunne.
Ma olen lihtsalt õnnelik ja loodan, et ma ennast stressi ära ei uputa :)
K

Wednesday, November 24, 2010

Oli üks poiss. Oli üks tüdruk. Poiss oli tavaline poiss. Tüdruk oli tavaline tüdruk. Midagi rohkemat SIIN ei olnud.
Poiss arvas, et tüdruk on kõige ilusam ja toredam inimene, keda ta teab. Tüdruk arvas, et poiss on suurim värdjas kogu Maal.
Poiss tahtis tüdrukuga sõbraks saada. Tüdruk tahtis poisist lahti saada.
Kumbki ei andnud järele.
Poiss ütles, et ta tahab tõesti tüdrukuga sõbraks saada. Tüdruk ütles, et ta ei taha poisiga lihtsalt suhelda ja kõik.
Kellel on õigus? Mõlemil? Mitte kummalgi? Kumb peaks järgi andma?
Tema? Tema? Sina? Mina? Nemad? Meie? Sinu ema?

Ükskõik mis see vastus on, alla andis poiss, kuigi talle oli see raske. Väga raske.
----------------------------------------------------------------

Olgu, nüüd kus seosetu möla on välja aetud siis... Üks päris küsimus kah: Mis värk on äratuskelladega? Miks vähemalt kolm või neli asja mida ma viimati lugenud olen (Noortelt autoritelt, üks neist mina :P) algavad äratuskella helinaga? Nagu WHAAA??
Ei tegelikult, elu on ilus.
Nädal on siiamaani olnud megaäge (alustades pühapäevast ;-) ).
Midagi veel? Hetkel mitte.
Ma söön!
K

Saturday, November 20, 2010

Kirjutamisest...

Kirjutamine on üks ülimalt meeldiv tegevus. Uskuge mind, ma tean. Ma olen sellega tegelenud juba... viis või kuus aastat vist... Kui palju ma selle aja jooksul olen kirjutanud? Palju... Vist. Ma vähemalt arvan. Sõltub sellest mida kirjateoseks nimetada. Mis aga on kõige naljakam selle juures, on lugude arv mis ma lõpuni olen kirjutanud: 0. Jah, just nimelt, ilus ümmargune null. Vähemalt minu teada... Ma ei mäleta, et ma mõne loo päris lõpuni oleks kirjutanud. Paar lugu pealtnäha nagu lõppesid, kuid siis jätkusid ja jäid ikka lõpetamata.
Jah, lõpetamine on raske. Aga see on ka mõistetav, sest (minu puhul muidugi) kõik tegelased muutuvad nii omaks, nagu jätkas hüvasti sõpradega. Ma mäletan kui ma ühel tegelasel ära lasin surra, ma olin seda lugu juba pikalt-pikalt kirjutanud ja... Ma otsisin igasugu võimalusi kuidas teda ikka sisse siduda juttu, tema järgi said nime päris mitmed tähtsamad ehitised hilisemas loos... (Noh, ta oli siiski ju tulevase kuninga üks parimaid sõpru)
Aga viimasel ajal on asi hoopis muutunud. Ei, mul ei ole kergem lõpetada, aga mul on palju raskem alustada. Ma tahan kirjutada, ma tean enam-vähem ka seda mida ma tahan kirjutada, aga...
Ei tule. Ükskõik kas arvutis või paberil, lihtsalt ei tule. Heal juhul kolm sõna ja... stopp! Kõik.
Aga kirjutamine ei ole ainus valdkond kus mul kriis kallal on. Mõtlemine on üldse viimasel ajal pidurdunud. Ideid ei ole. Ma vajan mingit droogi ja ruttu. Iseendaga nelja seina vahel olemine ei aita sellele, see on kindel. Tuleb sirutada välja ja haarata mõtteid teistelt, et saada ennast käima.

K

Thursday, November 18, 2010

Kas teile vahest meenub, kuidas te olite kunagi nii pisike ja siis kõik muu tundus nii suur ja siis te mäletate, kuidas te jälgiste oma kasvu, kuidas te mingil hetkel hakkasite juba oma nägu peeglist nägema ja siis millalgi pidite juba kummardama, et sinna peeglisse näha. Teate mis? Minul seda ei ole! Ei ole praegu ja pole ka kunagi olnud.
Ma olen mõelnud küll sellele, et asjad on väiksemaks jäänud, aga et mina ise suuremaks olen saanud... Mitte iialgi. Ma olen oma mälestustes alati sama kasvu, sama suur. Mitte miski ei muutu. On üks hetk ja see kestab igavesti... Ja kõik romantikud seal väljas, kes otsivadki seda hetke mis igavesti kestaks... Newsflash! Keegi tegelikult ei tahagi igavest hetke, täpselt nagu keegi ei taha tegelikult igavesti elada. Pikemalt kui tavaliselt, seda küll, sest aega on liiga vähe (eriti noorust), aga igavik... Igavik = igavus, sul viskab üle.
See üks hetk selle õige inimesega... Kui ta kestab igavesti muutub ta vanaks, ta aegub, sa tahad temast minema, ta muutub Rutiiniks, aga mälestus sellest ühest hetkest temaga... See üksainus hetk kui te olete kahekesi maailmas... Selle mälestus on see, mida sa tahad endaga kogu elu kaasas kanda... Sa koged uusi asju, võib olla isegi paremaid, aga kusagil sa tead, on see mälestus... See minevik, mis sulle meeldis... See minevik on see mille nimel elada.

K
-------------------------
Ma lubasin endale eile, et ma kirjutan. Näete, ma sain hakkama! Aga tegelikult oli see palju keerulisem kui ma arvasin. Palju keerulisem kui kunagi varasemalt... Mul pole sellist nulli olnud kallal.... Aastaid. Aga sellest kõigest hiljem...
K