Koridori lõpus asuva ruumi uks oli veidi paokil ja kui ma seda lahti tahtsin lükata, üritas keegi seda minu eest kinni lüüa. Kuid kui mees, kes seda tegi, mind märkas, tegi ta soojalt naeratades ukse lahti. Tema ülikond oli vana, tema nooruspõlve aegadest, kuid nüüd oli mehe meelekohtadel näha päris palju valgeid karvu ja tema puhtaks aetud lõuale oli lott tekkimas. Ta surus mu kätt ja oma pikaajalisest piibusuitsetamisest kähedal häälel ütles:
"Tore, et sa siin oled. Me juba kartsime, et sa ei jõuagi. Et sa oled juba teel Saksamaale."
"Ma ei mõtlekski praegusel ajal lahkumisele," vastan vaikselt ja astun kerge peanoogutusega mehest mööda. Minu ees lamab voodil suure kõhuga brünett tütarlaps, higi voolamas mööda tema nägu alla. Tema juuksed olid sassis, tema valge ürp oli kleepunud tema märja naha vastu. Järgnes veel üks valukarjatus.
Koridori lõpus oli puidust uks, millelt oli koorunud maha päris palju valget värvi, enamus sellest lihtsalt ukse ees maas lamamas. Vajutasin lingi alla ja astusin tuppa. Peaaegu koheselt üritas keegi mu lõualuud paigast virutada. Õnneks sain aga selle üpriski aeglase, kuid see-eest raske rusika teelt kõrvale põigeldud.
"Ah, see oled vaid sina!" hõikas ta, kui sai aru, kes sisse oli astunud. Tegemist oli üpriski noore mehega. Suur ja lihaseline, tema kiilaspea vaid lisamas tema raske ja kergelt totaka musklimehe muljele.
"Kus ta on?" ütlesin ma peaaegu karjudes. Mees vaatas mulle tuhmil pilgul otsa. Ma sain koheselt aru, et ta on jälle purjus, mis ei aidanud absoluutselt olukorrale kaasa.
Läbi rämpsu ja vanade ajakirjade tornide jõudsin tahatuppa. Blond neiu, kaetud valge linaga, lamas voodis. Ta otsmikult voolas alla higi. Ta nägu oli moondunud valugrimassis. Minu pilk oli kistud tumepunasele laigule põrandal, kuhu miskit lakkamatult juurde tilkus. Veri! karjusid minu mõtted.
"Mis juhtus?" küsisin, kuid vastuse asemel järgnes veel üks valukarjatus.
No comments:
Post a Comment