Aeg - Neljas

Järgnevad tunnid olid täis segadust ja karjumist ja jooksmist. Mingil hetkel lubati mind lõpuks voodile lähemale ja ma haarasin sel noorel tütarlapsel, minu lapse emal, käest kinni. Ta pigistas seda nii tugevalt, et mulle tundus nagu mu luud murduksid kohe, kuid ma ei lasknud lahti ega astunud eemale. Ma ei teinud teist nägugi. Ma tahtsin temaga siin olla. Järsku langes üle kogu ruumi hetkeks vaikus. Inimesed hoidsid oma hinge kinni. Vaikuse katkestas vali lapsenutt. Kõik hõiskasid ja naersid. Vanamees astus ka ukse juurest voodi äärde ja pani käe mulle õlale, kui vastsündinu tema ema kätte ulatati. Ma ei suutnud vastu panna naerule, pisarad voolasid mööda minu põski alla. Ma suudlesin oma naise higist laupa ja silitasin õrnalt oma lapse pead. Ma ei oleks saanud olla enam õnnelikum.


Kui ma lina tüdruku pealt ära tõmbasin avanes minu ees kohutav vaatepilt. Tema käsivarrel oli sügav haav, peenike, kuid sügav. Ilmselt oli ta ennast kuhugi vastu katki tõmmanud, kuid kuidas see juhtuda sai? Niipea, kui ma seda olin mõelnud, sain ma ka ilmselgelt selle vastuse teada. Neiu käsivarrel oli näha pisikese täppe. Süstlajäljed. Tüdruk sosistas minu nime. Ta kartis. Ma istusin tema juurde, üritasin verejooksu peatada, kutsusin kiirabi ja siis hoidsin tema kätt enda käes ja silitasin tema blonde juukseid. Ma ei saanud rohkemat teha. Mingil hetkel astus tema vend tuppa, nägi verd ja jooksis minema. Tundus nagu aknad kukuksid kohe eest ära, kui ta välisukse pauguga kinni tõmbas. Tüdruk värises, ma üritasin tema keha soojendada. Ta pani silmad kinni, kuigi ma keelasin tal seda teha. Ta sosistas veel midagi, ma ei saanud hästi aru mida. Tema haare lõdvenes.
"Anna andeks," oli viimane asi mida ma kuulsin. Ta keha tõmbas lõdvaks ja hingamine aeglustus, jäädes lõpuks üldse seisma. Kõigest minut hiljem tormas kiirabi brigaad tuppa, kuid nad ei suutnud enam midagi teha. Ta sõidutati haiglasse, ma olin temaga kaasas. Haigla valges ooteruumis tuldi minu juurde ja raputati kaastundlikult pead, kui nad ütlesid, et nad andsid endast parima. Teda ei olnud enam. Ma tänasin neid ja kõndisin haiglast välja. Järgmine päev pakkisin ma asjad kokku ja sõitsin Tartust ära ja siiamaani ei ole ma sinna tagasi läinud. Ma ei lähe kunagi enam tagasi.