Saapajäljed kevadise lume sees on kuidagi veider vaatepilt. Kõik näeb välja õige ja ehtne, kuid tunne on, nagu oleks minevikus. Nagu oleks maailm stagneerunud ja jäänud pidama sellesse ühte õndsasse hetke, mil tänavatel säravad värvilised tuled ja kõigil on naeratused näol. Paksud lumehelbed langevad aeglaselt taevast alla ja katavad inimeste mütse. Ja siis on järsku kevad. Lund pole, lompe pole, on vaid päike ja tolmused tänavad. Joped lendavad seljast ja külmad õlled pargipingil muutuvad päeva normiks. Naeratused on vaid hetkeks kadunud, kuid juba tagasi, päike pannes inimeste näod lausa kiirgama. See on see hea ja tore tunne. Seest on soe ja väljast on soe. Sõbrad tulevad ja embavad sind ja iga viimane kui sita-tuju kübe sinu seest on koheselt minema uhutud, sest frikadelli supp on hea. Jah, hea.
Hetkeks jääb kõik vaikseks ja me suuname hetkeks oma näod päikese poole. Silmad suletud, me teame, et meie ümber on me sõbrad. Me teame, et meil on hea.
No comments:
Post a Comment