Ma istun oma voodis ja silitan pöidlaga oma teetassi kõrva. Minu süles lebab suur kirjutusalus ja selle peal täiskirjutatud paberilehed. Ma ei kirjutanud midagi suurepärast, midagi mis vääriks igavest jäädvustamist. Ma lihtsalt kirjutasin sõnu, mis mul peas keerlesid. Oli nendel sõnadel mingi sõnum? Kindlasti. Vähemalt midagi. Alati leidub keegi, keda puudutab mõni sõna. See ongi imeline, see sõnade jõud. Kas minu sõnadel on jõud? Vahel ma kahtlen selles, kuid kuniks minu teekann püsib täis ja soe, senikaua ei lase ma sellel end väga kõigutada. Miks peaks ma lõpetama midagi vaid selle pärast, et see teistele ei meeldi?
Nüüd laman ma külje peal üle kogu voodi ja jätkan sõnade kirjutamist. Need on pooleldi seosetud. Lihtsalt mingid hetked, sündmused, mis on pooleldi tõesed ja pooleldi loodud minu peas. Võimalikud tulevikud ja minevikud. Väljamõeldud realism segatuna muinasjutu kastmega. Sõnad voolavad ja kujutluspilt mu peas jookseb aina edasi. Ma jõuan ristmikuni. Mis siit nüüd edasi juhtub? Mis siit edasi juhtuks? Kas need inimesed peaksid suudlema või lahku minema? Mis ootab mind järgmises lauses?
Ja ma jään toppama, närides oma pastakaotsa, jälgides klaasistunud pilguga teekannu. Ma ei tea tõesti öelda, mida peaks tulevik tooma, ei endale ega ka oma tegelastele.
Mõistmine kui vähe ma tegelikult tean ja julgen teha hirmutab mind ja sellepärast ongi see varjatud ülbuse ja egoismi taga. Kui ma jätan mulje, et ma olen kõige parem, siis ma ju olengi kõige parem?
Ma toetan pastaka paberile ja selle otsast valguv tint jätab paberile pleki ning järgmine hetk juba jookseb mu pastaks kaarjalt üle paberi moodustades sõna-sõna järele. Ma ei tea kuidas see jutt nüüd välja jookseb, ma ei tea kaugemale kui järgmine täht hetke sõnas, kuid ma kirjutan. Ma kirjutan ja vaatan mis sealt välja tuleb. Mu parem käsi vehib kirjutada ja vasak kallab järjekordse tassitäie teed minu soojast ja armsast kannust.
No comments:
Post a Comment