Professor Schulz

See oli ammu enne meie aega Tartu Ülikoolis. Ammu enne eurosid ja kroone. See oli aeg, mil Eesti mees istus rahulikult rubla all ja vaatas, kuid vene kotkas vaikselt sulgi kaotab ja kirpe ning muid parasiite oma sulestikust otsib.
See oli aeg, mil ülikoolil oli enam-vähem täielik autonoomia riigivõimust ja -reeglitest. Aeg, mil professorid tegid oma õpilastega mis tahtsid ja keegi ei tulnud neile ütlema, et see on vale. Aeg, mil haridus oli veel auasi.
Sel ajal oli Tartu Ülikoolis professor, kelle nimi oli Voldemar Schulz. Sündinud ja kasvanud üles ühe aadliku viienda pojana, mis tähendas, et oma varanduse pidi ta ise teenima. Nimi aga tagas talle mõningad eelised teiste meeste ees.. ja ka mõningad järeleandmised.
Schulz õpetas filosoofiat, mis sobis talle ideaalselt. Ta ei pidanud otseselt midagi teadma ning keegi ei saanud sellest aru kah! Lisaks sellele jättis see piisavalt aega mehele oma lemmikharrastustega tegeleda. Vahel oli selleks jahipidamine, aerutamine või seilamine, tavaliselt aga siiski viin ja naised.
Alkohol oli lausa nii väga tema kutsumus, et vahel käis ta sellega lähemalt tutvumas oma loengute vahepealt. Tema lemmik õlletrahter oli Ülikoolihoonest kiirel sammul kõigest viie minuti kaugusel.

Kord, kui Schulz jälle õllekast tagasi loengusse vaarus, kaks kannutäit keres ja kolmas kannuga kaasas, oli ta nii palju hiljaks jäänud, et enamus tudengeid olid lahkunud, arvates, et teda täna ei tulegi.
Nähes pooleldi tühja loengusaali hõikas Schulz luksatades allesjäänutele:
"Noh, koeraraiped, kus teie kamraadid on? Mis ma hakkan teile lammastele nüüd siis ühekaupa juba tarkusi jagama? Persse sellega, minge te kah ära. Järgmises loengus olgu selge, mida Platon Aristotelesele ütles!"
Tudengid hakkasid arglikult saalist välja tilkuma, kui üks julgematest küsis:
"Aga- aga- Professor Schulz? Kust me selle leidma peaksime?"
Schulz tõstis oma pilgu ja vaatas põlgusega enda ees värisevale kõhetule noormehele otsa, potisoeng üpris äsja lõigatud, ülikonna all tindiplekkidega siidsärk. Vastamise asemel avas Schulz lihtsalt oma suu ja lasi kõik õllest tekkinud gaasid sealt kaudu välja.
Enne kui tudeng midagi mõeldagi jõudis, tõsis ta oma käe teklinoka juurde, kergitas seda kergelt pöidlaga, väike sõrm samuti välja sirutatud ja pomises:
"Schulz."
"Mis see oli? Mida sa just tegid, sina koer? Kas sa mõnitad oma õppejõudu?"
Enne kui tudeng jõudis reageerida, oli Schulz juba tema ees, ja haaras tal pintsakukaelusest kinni, ning virutas oma suure kämblaga poisile vastu pead.
"Et see oleks sulle õpetuseks," sosistas ta poisile kõrva, suust õlle hais meetrite kaugusele tungimas.
Niipea, kui Schulz ta lahti lasi, jooksis poiss, pisarad silmis uksest välja. Oleks tegemist olnud ükskõik mis teise professoriga, oleks ta kaebama läinud, kuid mitte Voldemar Schulzi peale. Seda ei julgenud keegi. Teda kõik kartsid ja mingil veidral kombel ka austasid.

Kui viimane tudeng loengusaalist välja oli hiilinud, läks Schulz oma laua juurde, ava selle ülemise sahtli ning tõmbas sealt välja pudeli viina ja klaasi.
"Kuradi nolgid," pomises ta veel enda ette, enne kui terve klaasitäie kangemat endal kurgust alla kallas, peaaegu koheselt sellele veel teekaaslase saates.
"Mitte mingit austust ei ole."