Uus aasta veeres tasapisi inimeste ellu. Algas järjekordne aastakümme, kuid keegi ei tundnud ennast teistmoodi. Kõik oli sama. Vaikus ei olnud midagi uut, lärm samuti. Aleks istus aknalaual ja süütas oma sigareti.
"Kui ma praegu lõpetaksin, kas siis keegi üldse teaks, et ma püüdsin?"
Aleksi seljatagant astus ligi tüdruk, Maria. Ta pani oma käed ümber poisi ja raputas pead.
"Aga kui ma sellega hakkama saaks? Kas keegi siis üldse teaks, kes see oli?" küsis Aleks. Jällegi järgnes pearaputus. Maria lasi Aleksi lahti ja istus poisile sülle. Ta võttis õrnalt poisi peast kinni ja ütles vaikselt, vaadates tema vesistesse silmadesse: "Aleks, kui sa seda teed, siis sa pead leppima sellega, et keegi sind ei tea. Ole valmis pettuma. Aga ära anna alla, mitte iial!"
Mööda Aleksi põske veeres alla üksik pisar, kui ta oma sigaretist mahvi võttis ja pilgu alla tänavale pööras.
No comments:
Post a Comment