Kirjuta...

Minu enda loodud prognoos osutus võltsiks. Hah. Ma ju ise tegin ta selliseks, aga ikka oli pettumus. Astusin pargis ja mõtlesin, et puud võiksid tagasi lehte juba minna. Lund ei tasu liiga palju kah aastas näha. Järsku tundsin jala peal miskit teravat torget. Vaatasin alla, ja minu jalga, naha alla, oli parasjagu madu ronimas. Tema pea oli juba peaaegu täielikult läbi veritseva avause minu nahas aetud. Tundsin tema kõditavat vingerdust seal all. Vaatasin ja jälgisin, kuidas tema aina rohkem sisse mahtuv keha mööda minu jalga vääneldes liikus. Selline pikk liikuv mügarik. Jalal hakkas vaikselt külm juba, nii et lasin püksisääre jälle alla, tundes madu enda keha all. Jalutasin edasi. Jõe äärde. Istusin pingi peale ja vaatasin vastaskaldal olevaid puid ja vaikselt jõevoolus ujuvaid jäätükke. Ja järsku tuli minu pähe idee, ma ei tea miks, haarata üks neist imepärastest põrnikatest kes minu ümber tiirlesid ja ta elusalt alla neelata. Nii oli minu sees neid lausa kaks juba. Üks hea, üks halb? Mõlemad halvad? Mõlemad head? Kelle vaatepunktist? Jah, minu sees olid Jumal ja Saatan!