Kas tead....
Selles kõiges on midagi kummastavat. Ma tunnen ennast nii... Nii...
Puhtana.
"Ära mine! Palun! Jää veel viivuks..."
Vaikus. Teine vaatas, nagu ootaks ta midagi. Nagu ta küsiks: "Milleks?"
Esimene mõtles. Vaatas otsivalt ringi, nagu peituks vastus selles ruumis.
"Räägime!" karjatas ta järsku, püsti hüpates.
"Räägime, jah! Ja.. Ja... Vaatame kuhu see vestlus viib. Puhkame pead ja oleme niisama. Selles vestluses. Veel viivukese, kuniks..."
Vaikus.
"Kuniks ma minema pean?" küsis teine muigega.
Esimene noogutas, vaatamata tema poole.
"Ma pean kohe minema," ütles teine kindlalt, pea kurjalt lausa, pööras siis kannapealt ringi ja tormas uksest välja.
Sa ei ole ingel.
Ma tean seda. Selle pärast siin ongi nii hea.
Sa paistad...
Sa tundud...
Taevalik. Kuid samas, seda olen ka mina.
Lahtisest aknast puhuv tuul liigutas õrnalt kardinat. Aga tõesti õrnalt. Ja see õhu liikumine... See viis pigem külma õhku toast välja. Lämbe. Õhutu õhkkond.
Ja vaikus.
Mees ja naine istusid diivanil. Üks ühes, teine teises servas. Nende ees oleval laual oli tee jahtumas (või alles soojenemas).
Vahel heitsid nad teineteise poole pilke. Ainult vahel.
Ja vaikus.
"Noh. Siin me siis nüüd oleme."
Tüdruku vaatas poisi poole ja noogutas. Jah, tõesti. Siin nad nüüd siis olid.
"Tahad sa äkki...?"
Poiss ei jõudnud oma lauset lõpetada. Keegi ei seganud vahele. Midagi ei juhtunud. Ta lihtsalt ei jõudnud, ei teinud seda.
"See on elu," ütles tüdruk ja valas termosest kohvi. Päike paistis, kuid siin, põõsa varjus oli jahe.
"Kas sinu arust pole see naljakas?" küsis ta poisilt.
"Mis asi?"
"Noh. See, et..." tüdruk jäi vait. Lind lendas nende peakohalt üle. Keegi avas sisinaga uue õlle.
"Et siin nii palju rahvast on, kuid me oleme ometigi kahekesi."
Poiss vaatas enda ümber laiuvat rahvamassi ja kehitas õlgu. Tavaline ju.
Tühjas hämaras ruumis seisid kaks noort inimest. Üks ühel pool, teine teisel pool. Nad vaatasid üksteist. Nad kõndisid üksteisele lähemale.
Valgus oli tõesti väga õrn.
Nad jõudsid üksteisele lähemale, lähemale ja aina lähemale, kuniks nad olid teineteisele väga lähedal.
"Kes sa oled?" sosistas üks.
Tema hingeõhku oli tunda. Mõlemi hingamine kiirenes sujuvalt, kuniks ta järsku aeglustus.
"Kes sa oled?" sosistas teine.
Tütarlaps seisis üksinda laval. Talle säras valgus näkku, silma. Ta kissitas silmi ja üritas publikusse vaadata. Ta üritas näha, kes teda näevad.
"Ma ei ole Hamlet,
ega Ophelia.
Rääkimata kuningas, faking, Lear'ist.
Ma olen täiesti tavaline. Nagu teiegi. Nii et miks sa siis mind mingisuguse kõrge vaimuna hindad?"
"Ma ei ole ingel! Ega taevalik! Vähemalt mitte rohkem kui sina. Ma ei ole puhas..."
"Ja just selle pärast võingi ma end tunda rahul ja õnnelikuna.
Saad aru?"
"Noh? Said või?! Ma ootan. Vladimir! Es..."
"Ei. Hehe. Nalja teete või?"
"Kes sa oled?"
Linad olid sassis. Aken oli lahti ja sealt puhus tuul. Külm, õnnistatud, tuul. Väljas oli (vist) talv. Või suvi. Või kevad. Või sügis. Või hoopis 3.
Üks alasti keha, mille kõrval lamas teine.
Üks pööras, teine vaatas tema poole.
"Kes sa oled?"
Jah, tõesti. Selles kõiges on midagi kummalist.
Ja hingamine aeglustub.
Sunday, May 25, 2014
Monday, April 21, 2014
Univesrum ei juhi meid
Usu või mitte
mida iganes sa ihkad
ikka ja ikka
leiab meid sealt
kust pole
üldsegi vaja
ja meie ajad.
Aiad.
Ajad. Algavad Siis.
Ja kui sina hetkel ei vaja
sis tea
et Hoolikalt
valima pead.
Mis iganes seal peab
sa tead
et veab.
Jah.
Nii ongi,
domestos,
bref
ja universtus.
Mu kestvust.
unives
Wednesday, April 2, 2014
Öö on. Und ei ole. Äratus heliseb 3 tunni ja kümne minuti pärast. Magada olen üritanud 3 tundi.
Ma olen ehitanud kogu oma elu üles iseenda pealt. Kõik mis ma saavutan, üritan ma saavutada eelkõige üksi. Aga niimoodi ei saa. Ma ei saa üksinda hakkama. Ja sellega hääbub ka lootus...
Ja hirmud... hirmud tahaks maha jätta.
Mingi hetk hakkasin juba justkui jääma... ja siis tulid "õudukad". Hah! Hirmud asjade üle, mis on veel kaugel. Vähemalt aasta kaugusel (aga kurat, see ju polegi nii pikk aeg).
Ja selle kõige juures...
Avastasin ma, et ma ei usu endasse. Peaksin. Võiksin. Tahaksin. Aga tegelikult mitte. Ma käitun nagu ma usuks, ma teen nagu ma usuks, kuid tegelikult. Punkt. Hingetõmbepaus.
Tegelikult ma loodan. Ma loodan enesesse ja ma loodan, et ma kunagi ka usun endasse.
Ma olen ehitanud kogu oma elu üles iseenda pealt. Kõik mis ma saavutan, üritan ma saavutada eelkõige üksi. Aga niimoodi ei saa. Ma ei saa üksinda hakkama. Ja sellega hääbub ka lootus...
Kuna mul aga puudub usk endasse, on väga raske ka teistesse uskuda. Aga samas, vahel (ja nii mõnigi kord vahel) teavad teised paremini.
Mina
ei ole
Parim.
Ja ega ma ausalt öeldes ei tahagi olla. Sest siis kaoks ära siht kuhu püüelda.
Aga ma tahaks olla midagi.
Aga ma tahaks olla midagi.
Ja hirmud... hirmud tahaks maha jätta.
Ning asendada need usuga.
Thursday, March 27, 2014
Õnnelik Tõde
Tõde.
Selle pärast ei saagi ma teha neid asju nii, nagu teie tahate, et ma teeks.
Naljakas asi see tõde. Ega täpselt ei teagi, mis see endast kätkeb. Aga...
Aga tõsi on see, et ma tegelikult kardan. Kohutavalt kardan eksida ja kardan, et ma ei saa hakkama.
Ma pean endaga pidevalt lahinguid, et ennast kindlustada, et ma teen õigeid asju. Ma kinnitan seda kõike endale pidevalt, et ma ei annaks alla. Et ma ei lööks käega.
Lihtne on teha nii, nagu peaks. Lihtne on olla see üks osa ühiskonnast, mis on kõigile kasulik ja teeb mingisugust tööd. Ma võiksin ilmselt paljusid ameteid pidada. Ma oleksin suuteline nii mõneski vallas haridust omandama.
Aga ma ei taha.
See kõik ei teeni minu eesmärki. Seda eesmärki, mis mul kusagil sees põleb, teadmata mispärast. See kirg, millest ei saa ma isegi aru, nii et ärge teiegi küsige miks.
Selle kõige juures tunnen tihti, et ma ei ole suuteline, et ma olen kehv, ei, isegi mitte kehv. Keskpärane. On küll nagu midagi, aga neid, kellel on midagi, on palju.
Ma ei taha olla parim, ei. Parimal on veel raskem.
Aga ma tahan olla pidevalt liikuv, arenev, kuhugi jõudev. Ma ei taha kohale jõuda.
Ma olen noor, jah, kuid oma noores eas olen ma juba omandanud vaated ja aated ja tunnen seda, mille poole püüelda ja mida esindada.
"Sa jõuad veel sada korda ümber mõelda,"
Ei jõua. See üks asi, seda pole ma veel ümber mõelnud, ega kavatse ka.
Kuigi vahel tõesti... Tekib tunne, et peaks tegema midagi muud. Sest siin pole minust asja.
Kuigi vahel tõesti... Tekib tunne, et peaks tegema midagi muud. Sest siin pole minust asja.
Ja iga kord, kui ma jälle tunnen, et nüüd... Nüüd olen ma midagi saavutanud...
Tuleb keegi ja teeb maatasa kõik selle, mille üle ma uhke olen (ja õigusega).
Ei, ta ei trambi otseselt selle asja otsas.
"Jah, on küll tore, aga..."
See kuradima aga.
Aga ma võiksin teha midagi muud, midagi kasulikku. Ma peaksin käima koolis ja õppima. Ma peaksin olema tubli laps, kes istub pingis, saab oma viied kätte ja siis läheb tööle. Soovitavalt kontorisse, sest seal on kindel. Seal saab palga kätte, elab ära. Ostad maja. Lood pere. "See kõik, see on see mida sa tahad!"
Ei. Ei! See ei ole see mida MINA tahan. Olgu, oleks tore küll olla majanduslikult kindlustatud, kuid samas oleks ju tore olla ka õnnelik. Või mis te arvate?
Selle pärast sihingi ma sinnapoole, et olla oma õnnes majanduslikult kindlustatud.
Selle pärast kahlangi ma läbi kogu selle sita, et kunagi olla seal, kus ma end näen.
Selle pärast ei saagi ma teha neid asju nii, nagu teie tahate, et ma teeks.
Ja senikaua, kuni teie sellest aru saate, pean ma endiselt endas lahinguid, et äkki ikka peaks....
Friday, March 14, 2014
800 (300x2-100) Kaarel Lehtsalule
Miks?
Ära päri nii palju? Mis sul sellest? Muudab see kuidagi su elu rahulikumaks?
Uputame.
Iseendid. Sellesse egoismi paisesse, mis meie südame all kasvab. Ja mida rohkem me õpime seda suuremaks see läheb. Mida rohkem me teame, seda suuremaks see läheb.
Aga me teame, et asjad niimoodi ei tööta. Kõik ei ole tore.
Ära päri nii palju? Mis sul sellest? Muudab see kuidagi su elu rahulikumaks?
Loe maailma parimat best-sellerit ja õpi säält midagi.
Õndsad on need kes ei näe.
Õndsus on teadmatuses. Mida vähem me teame, seda õnnelikum on meie elu.
Kas sa ei tahagi õnnelikuks saada?
Kas sa ei tahagi õnnelikuks saada?
Miks?
Sest mind ei huvita. Puhtalt selle pärast.
Miks?
Sest su ego on piisavalt paisunud, et ma seda enam rohkem upitama ei peaks.
Sest su ego on piisavalt paisunud, et ma seda enam rohkem upitama ei peaks.
Miks?
Sest minu ego on piisavalt paisunud ja minagi seda rohkem upitama ei peaks.
Sest minu ego on piisavalt paisunud ja minagi seda rohkem upitama ei peaks.
Aga upitame ikka. Upitame. Upitame.
Uputame.
Iseendid. Sellesse egoismi paisesse, mis meie südame all kasvab. Ja mida rohkem me õpime seda suuremaks see läheb. Mida rohkem me teame, seda suuremaks see läheb.
"Hei! Vaadake mind! Ma saan maailmast teistmoodi aru!"
Sitta sa saad. Sa lihtsalt ütled välja asju, mida teised võib-olla näevad aga ei taha või ei pea vajalikuks esile tuua.
Türa küll, need andunud fännid ja lugejaskond ei persetaks oma arvutite ees sinu sõnu lugema, kui nad sinust erinevalt asjadest aru saaks.
Kulla inimesed. Me elame parimas võimalikest maailmadest ja mida vähem me seda maailma torgime ja uurime, seda parem on ka Meie Maailm. Tehke ühiskonnale teene.
Vaata, Kaarel, ma olen väsinud. Väsinud seda maailma tajumast. Sina ilmselt ei ole. Sa tajud seda. Iga rakuga. Mina aga tahaksin viia selle taju miinimumi. Mida vähem seda maailma tajuda, seda lihtsam on kõike taluda. Pöördvõrdeline seos. Vot selle pärast käisin mina koolis matemaatika tunnis.
Matemaatika maailmataju ei muutu, kasva, arene. Pi on pi ja Pythagoras oli lihtsalt teoreem. Vähemalt ei tohiks muutuda. Sest "matemaatika on kõige puhtamal kujul maailma edasi andmine". Ja kui teda juba puhtal kujul antakse, siis, hoidku jumal selle eest, ei tohiks ta enam muutuda.
Või kas?
Türa sa muutud maailm! Jää seisma! Pea kinni!
Sa oleksid pidanud (inimkonna jaoks) juba Homo Sapiensi, ei, Homo Erectuse ajal pidama jääma!
Türa sa muutud maailm! Jää seisma! Pea kinni!
Sa oleksid pidanud (inimkonna jaoks) juba Homo Sapiensi, ei, Homo Erectuse ajal pidama jääma!
Eiei, me kaldume teemalt kõrvale.
Kaarel. Vaata. Kui sul oleks üks lask, üks võimalus, saada kõik mida sa iganes oled tahtnud. Kas sa haaraksid sellest, või laseksid tal minna? Jou!
Kaarel. Vaata. Kui sul oleks üks lask, üks võimalus, saada kõik mida sa iganes oled tahtnud. Kas sa haaraksid sellest, või laseksid tal minna? Jou!
Oi puts. See oli nüüd küll Eminem hoopis mitte mina. Vabandame, vabandame.
Aga küsimus jääb ikka.
Mida teed Sina oma võimalustega? On sul neid üldse? Palju? Ah? Vasta mulle! PALJU SUL VÕIMALUSI ON?
See ei ole võimalik, et võimalusi ei ole. See oleks demokraatlike dogmadega vastuolus!
Inimene on vaba!
Inimene on vaba!
Inimene on vaba valima valikute vahel.
Aga milline on sinu valikute jada olnud?
Räägiks õigetest ja valedest otsustest, kui viitsiks. (ei, ära muretse, mitte (ainult) sinu omadest.)
Räägiks õigetest ja valedest otsustest, kui viitsiks. (ei, ära muretse, mitte (ainult) sinu omadest.)
Ja selles asi ongi. Ma ei viitsi. See puudutab nüüd jälle seda maailma tajumist. Ma ei viitsi seda tajuda üli loominguliselt ja sellest siis veel kirjutada. Polegi mõtet ju. Palju lihtsam on teile kõigile edastada asju ühe lausega. Või vähemalt võimalikult väheste lausetega. Sest muidu võib juhtuda, et tõlkes läheb midagi kaduma.
Ja seda me ju ei tahaks.
(Pidage vastu. Me oleme alles poolel teel. Eriti käib see sinu kohta, Lutt)
Aga samas. Dilemmad. Tahaks täiega kirjutada. Mõnuga ja palju. Tahaks kirjutada ja mitte nii nagu praegu, et endast ja sinust ja plauhti välja. Hoolimata sellest, et ma olen väsinud ja ei jaksa ümber nurga kirjutada, ma tahan seda teha. Paradoksaalne. Ma tahan kirjutada Kunsti.
Olla või mitte olla. Vot. Selles ongi meie küsimus.
Aga Luuletaja, laena mulle oma sulge ja ma kirjutan sulle otsa ette, et sa oled luuletaja. Siis ei pea sa enam eluski rida kirjutama!
Sest kõik teavad.
Sest kõik teavad.
Või milleks sa kirjutad?
Selle rea jaoks pöördu mõni rida ülespoole ja otsi maailmakuulsat fraasi.
Ma vahepeal tsiteeriks üht iseenda luuletust:
Kohvitassi embusest
on saanud viinapits.
Ja pastakast su käes
vaid järjekordne lits.
Kaunis. Kaunis. Kuid oota! Siit tuleb veel. Ja nüüd ma muudan veidi:
Sa heidad endalt seljast
sind seni katnud mantli
ja ihualasti sa otsid
et kus kurat on siis nauding.
Ja lõppeb luuletus ridadega:
Sinust on saanud see
keda sa ise kunagi vihkasid.
Ma ei kommenteeri seda kuidagi lähemalt. Eks sa ise loe välja mida tahad. Vääna tõlget kuidas tahad. Mina panin need lihtsalt kirja. Ma ei tea, kas need siin üldse olema peaks.
Aa. Kaarel. Punane on punane. Me näeme sama punast.
Lihtsalt erineva nurga alt.
Tahtsin sind ka tsiteerida, aga ei viitsi. Pöördu viiteks postituse algusesse, kust me leiame, et su ego on suur.
Suur nagu Mann
i tuba. (endine)
Kurat, see reavahetus läks valesse kohta raisk.
Ma olen siin pikalt erinevatel teemadel arutanud. Ja ainult alguses põhjendasin ära, et miks peaksin mina võitma. Ei, võtma.
Aga aus vastus on, et ega ma tegelikult ju ei tahagi. Oleks tore küll märki omada. Oleks tore, kui sa peaksid täitma ühe minu soovi. Oleks tore, oleks tore. Kõik oleks tore.
Aga aus vastus on, et ega ma tegelikult ju ei tahagi. Oleks tore küll märki omada. Oleks tore, kui sa peaksid täitma ühe minu soovi. Oleks tore, oleks tore. Kõik oleks tore.
Aga me teame, et asjad niimoodi ei tööta. Kõik ei ole tore.
Meie kunst on näha heas halba ja halvas head.
Mis meie kunst. See, sõber, ongi kunst.
Mis meie kunst. See, sõber, ongi kunst.
Lõpetuseks väänan Tättet.
Uusi sõpru, usun veel, leian tollel, võõral, teel
aga mäletad sa kuidas jõime viina?
Kuidas rõõmsaks muutus meel,
kui taskus seniklõbin veel
võis meid pikaks õhtuks
"unustusse" viia.
Jah, mu õnn on tõesti suur,
kui sa ükskord, nähes kuud,
mõtleksid siis veel ei rohkem ega vähem.
Kui et kurat võtaks,
jooma
suga
lähen.
Jah sai üle kaheksasaja. Mis teed nüüd? Annad lõuga mulle?
Suur postitus küll...
su ema.
Postitus on kirjutatud "kolleeg" Kaarel Lehtsalule tema soovi alusel.
Rahu välja!
Thursday, March 6, 2014
Esimene linatrükk - Sketš armastusest
Interjöör.
Köök. Gaasipliit, külmik, kraanikauss. Pestud ja pesemata nõud. Nelinurkne köögilaud akna ääres. Laua taga aluspesus PEATEGELANE. Teeb suitsu? Joob kohvi.
Sisse astub SÕBER. Vaatab köögis ringi. PEATEGELANE vaatab pikalt otsa talle. Nagu küsiks, "Mida sa tahad?"
SÕBER: Sul oli uks lahti. Mõtlesin, et astun läbi. (Istub PEATEGELASE vastu). Kuidas sul siis läheb?
PEATEGELANE vaikib, läheb valab SÕBRALE tassi kohvi.
SÕBER: Pole sinust ammu midagi kuulnud. Mis sa teinud oled?
PEATEGELANE võtab lonksu kohvi, paneb SÕBRALE suhu sigareti ja süütab selle. Teeb sama endaga.
SÕBER: Kuulsin, et sa tulid koolist ära...
PEATEGELANE: Valesti kuulsid. Mind visati välja.
Saabub kolmaski tegelane. PIINLIK VAIKUS. Tal ei ole keha, aga ta hõljub ringi. Ta teeb seda nii paljudes kohtades.
SÕBER hakkaks justkui miskit ütlema.
PEATEGELANE: Ei noh. Selles suhtes, et ma ei tea miks ma üldse seda asja õppisin. Ega ma sellest ju TEGELIKULT huvitatud ei olnud. Mis ma sellega teinud olekski? Mis ma üldse oma eluga teen? Ma ju ei tea, mida ma tahan, kuidas ma siis saan üldse midagi teha? Kuidas ma...
SÕBER: Tss-tss, kuule, võta rahulikult. Sulle ju meeldis see kirjanik, mis ta nimi nüüd oligi? Noh, see vanamees, kes lihtsalt lakkus ja nikkus ning selle siis paberile ladus? See kuradima...
PEATEGELANE: Bukowski?
SÕBER: Jah, just! Bukowski! Tema ju ütles selle lause, et: "Leia see, mida sa armastad ja lase sellel end tappa." Lihtne! Otsi see üles ja siis tegele sellega. Rohkem polegi vaja!
PEATEGELANE virgub. Ta näkku tuleb mingisugune rõõm tagasi.
PEATEGELANE: Kuule, sul on õigus! Aitab sellest mossitamisest!
Montaaž riietumisest?
Eksterjöör
Kortermaja trepikoja välisuks. Uksest astub välja riietunud ja rõõmus PEATEGELANE. Vaatab ühele poole ja teisele poole. Teisel pool näeb ta INIMESE SUURUST JÄNEST, verine nuga käes.
Pilk tagasi otse: üllatus.
PILT HAJUB LAIALI MINEVIKKU
joonisfilm
NOOR PEATEGELANE, selline ikka viie aastane vms hoiab süles pisikest jänest, kallistab teda.
NOOR PEATEGELANE: Jänku, ma armastan sind siin maailmas üle kõige! Igavesti ja igavesti!
PILT UJUB TAGASI OLEVIKKU
Eksterjöör
PEATEGELANE üllatusega kaamerasse vaatamas, rahuneb, sätib end pisut korda, käärib käised üles ja kõnnib sirge seljaga jänesele vastu.
EKRAANIL KIRI: "LÕPP", taustale ujub tasapisi jänese pea.
Köök. Gaasipliit, külmik, kraanikauss. Pestud ja pesemata nõud. Nelinurkne köögilaud akna ääres. Laua taga aluspesus PEATEGELANE. Teeb suitsu? Joob kohvi.
Sisse astub SÕBER. Vaatab köögis ringi. PEATEGELANE vaatab pikalt otsa talle. Nagu küsiks, "Mida sa tahad?"
SÕBER: Sul oli uks lahti. Mõtlesin, et astun läbi. (Istub PEATEGELASE vastu). Kuidas sul siis läheb?
PEATEGELANE vaikib, läheb valab SÕBRALE tassi kohvi.
SÕBER: Pole sinust ammu midagi kuulnud. Mis sa teinud oled?
PEATEGELANE võtab lonksu kohvi, paneb SÕBRALE suhu sigareti ja süütab selle. Teeb sama endaga.
SÕBER: Kuulsin, et sa tulid koolist ära...
PEATEGELANE: Valesti kuulsid. Mind visati välja.
Saabub kolmaski tegelane. PIINLIK VAIKUS. Tal ei ole keha, aga ta hõljub ringi. Ta teeb seda nii paljudes kohtades.
SÕBER hakkaks justkui miskit ütlema.
PEATEGELANE: Ei noh. Selles suhtes, et ma ei tea miks ma üldse seda asja õppisin. Ega ma sellest ju TEGELIKULT huvitatud ei olnud. Mis ma sellega teinud olekski? Mis ma üldse oma eluga teen? Ma ju ei tea, mida ma tahan, kuidas ma siis saan üldse midagi teha? Kuidas ma...
SÕBER: Tss-tss, kuule, võta rahulikult. Sulle ju meeldis see kirjanik, mis ta nimi nüüd oligi? Noh, see vanamees, kes lihtsalt lakkus ja nikkus ning selle siis paberile ladus? See kuradima...
PEATEGELANE: Bukowski?
SÕBER: Jah, just! Bukowski! Tema ju ütles selle lause, et: "Leia see, mida sa armastad ja lase sellel end tappa." Lihtne! Otsi see üles ja siis tegele sellega. Rohkem polegi vaja!
PEATEGELANE virgub. Ta näkku tuleb mingisugune rõõm tagasi.
PEATEGELANE: Kuule, sul on õigus! Aitab sellest mossitamisest!
Montaaž riietumisest?
Eksterjöör
Kortermaja trepikoja välisuks. Uksest astub välja riietunud ja rõõmus PEATEGELANE. Vaatab ühele poole ja teisele poole. Teisel pool näeb ta INIMESE SUURUST JÄNEST, verine nuga käes.
Pilk tagasi otse: üllatus.
PILT HAJUB LAIALI MINEVIKKU
joonisfilm
NOOR PEATEGELANE, selline ikka viie aastane vms hoiab süles pisikest jänest, kallistab teda.
NOOR PEATEGELANE: Jänku, ma armastan sind siin maailmas üle kõige! Igavesti ja igavesti!
PILT UJUB TAGASI OLEVIKKU
Eksterjöör
PEATEGELANE üllatusega kaamerasse vaatamas, rahuneb, sätib end pisut korda, käärib käised üles ja kõnnib sirge seljaga jänesele vastu.
EKRAANIL KIRI: "LÕPP", taustale ujub tasapisi jänese pea.
"Palvetagem."
See sosin kajas läbi jaheda saali. See ei olnud kirik. Vähemalt ei olnud ta selleks mõeldud. Aga ta meenutas vägagi seda.
Inimesed istusid vaikuses, pead langetatud. Kõik palvetasid. Nii need, kes ei uskunud jumalasse ja ka need, kes olid temasse usu kaotanud. Nad palvetasid ükskõik mille poole, mis kuuleks ja neid aitaks. Iseendi, oma sõprade ja oma vaenlaste poole.
Jumalateenistuse läbiviija ei olnud preester. Keegi neist ei olnud. Ta oli lihtsalt mees, kes tundis, et seda oleks vaja. Inimesed olid kaotamas igasugust lootust. Ja kui lootust maailmast kaob, siis on kõik läbi. Siis on see kõik asjata. Sama hästi võiks nad juba surnud olla.
Ausalt öeldes ei olnud keegi enam seda, mis ta oli olnud varem. Nad olid kõik preestrid, sõdurid ja valitsejad. Üldsust kontrollis anarhia. Mitte, et keegi poleks enam korrast kinni pidanud või sellesse enam uskunud. Ei. Nad kõik tahtsid lihtsalt erinevat korda. Ihaühel neist valitses peas oma mõte sellest, kuidas asjad võiks ja peaksid olema.
Sarnased mõistused leidsid aga teineteist ja lõid liite, koostööpakte. Sõprusi.
Korrapäratud valitsejad said üheks, kaitstes end korrapärase valitsuse eest.
"Mis edasi?" küsis üks mees nurgas. Tema oli lootuse kaotanud.
Preester tõstis pea ja vaatas tema poole.
"Nüüd me liigume?"
"Kuhu?"
Selle küsimuse esitas juba keegi teine. Preester oli senikaua nende väikest gruppi juhtinud, kuid nüüd hakkas tal kontroll käest libisema. Kui inimesed temasse enam ei usu, kui nad teda ei usalda, lähevad nad oma teed ja läbi selle saavad nad kõik otsa.
"Tagasi. Koju. Neile vastu," ütles mees preestri selja tagant.
Inimestel, kes lootuse olid kaotanud, säras nüüd silmis rõõmus helk. Kodu. See tundus olevat vaid helge mälestus. Kirjeldus Eedeni aiast: see oli kodu.
Laisad, aeglased, konkreetsed liigutused muutusid järsku ärevaks ja erksaks.
"Koju, koju, koju," kajasid sosinad saalis.
"Koju!"
See sosin kajas läbi jaheda saali. See ei olnud kirik. Vähemalt ei olnud ta selleks mõeldud. Aga ta meenutas vägagi seda.
Inimesed istusid vaikuses, pead langetatud. Kõik palvetasid. Nii need, kes ei uskunud jumalasse ja ka need, kes olid temasse usu kaotanud. Nad palvetasid ükskõik mille poole, mis kuuleks ja neid aitaks. Iseendi, oma sõprade ja oma vaenlaste poole.
Jumalateenistuse läbiviija ei olnud preester. Keegi neist ei olnud. Ta oli lihtsalt mees, kes tundis, et seda oleks vaja. Inimesed olid kaotamas igasugust lootust. Ja kui lootust maailmast kaob, siis on kõik läbi. Siis on see kõik asjata. Sama hästi võiks nad juba surnud olla.
Ausalt öeldes ei olnud keegi enam seda, mis ta oli olnud varem. Nad olid kõik preestrid, sõdurid ja valitsejad. Üldsust kontrollis anarhia. Mitte, et keegi poleks enam korrast kinni pidanud või sellesse enam uskunud. Ei. Nad kõik tahtsid lihtsalt erinevat korda. Ihaühel neist valitses peas oma mõte sellest, kuidas asjad võiks ja peaksid olema.
Sarnased mõistused leidsid aga teineteist ja lõid liite, koostööpakte. Sõprusi.
Korrapäratud valitsejad said üheks, kaitstes end korrapärase valitsuse eest.
"Mis edasi?" küsis üks mees nurgas. Tema oli lootuse kaotanud.
Preester tõstis pea ja vaatas tema poole.
"Nüüd me liigume?"
"Kuhu?"
Selle küsimuse esitas juba keegi teine. Preester oli senikaua nende väikest gruppi juhtinud, kuid nüüd hakkas tal kontroll käest libisema. Kui inimesed temasse enam ei usu, kui nad teda ei usalda, lähevad nad oma teed ja läbi selle saavad nad kõik otsa.
"Tagasi. Koju. Neile vastu," ütles mees preestri selja tagant.
Inimestel, kes lootuse olid kaotanud, säras nüüd silmis rõõmus helk. Kodu. See tundus olevat vaid helge mälestus. Kirjeldus Eedeni aiast: see oli kodu.
Laisad, aeglased, konkreetsed liigutused muutusid järsku ärevaks ja erksaks.
"Koju, koju, koju," kajasid sosinad saalis.
"Koju!"
Subscribe to:
Posts (Atom)