Kirjuta...

Suundudes surematusse

lööd tiivad lahti

ja tõused.

Tõused kõrgemale teistest,

kõrgemale kõigest,

kõrgemale inimsoost.

Sa tõused,

spiraalis,

aina kõrgemale keereldes.

Sa tõused

ja unustad,

need,

kes sinust maha jäid.

Aina kõrgemale

ja kõrgemale

ja kõrgemale,

pilk suunatud igavikku.

Sa ei vaata tagasi,

sest miks peaks minevik sind huvitama?

Aga mida kõrgemal sa oled,

mida lähemal sa oled,

oma unistusele,

seda enam sa väsid.

Seda enam on sul vaja puhata.

Sa ei jaksa.

Sul on janu.

Kõrgustes jääd sa pidama.
Sa peatud hetkeks,

et vaid natukene,

õige pisut,

end koguda

ja kustuda janu.

Sa langed. Kiiresti.

Sa kukud kiiremini, kui su tõus.

Sa surud silmad kinni, sest sa ei taha näha

aga sa tead

et sind ootavad need,

kelle jätsid maha.

Igavik on kadunud.

Surematus ka.

Plärts.

Sinust ei jäänud midagi maha.