Kell on 6:15.
Mees ärkab oma kastikujulises, neljatoalises majas. Ta tõmbab püksid jalga, särgi selga ja läheb jalgu lohistades kööki.
Klõps. Kohvimasin läks tööle.
Piiks. Piiks. Piiks-piiks. Keraamiline pliit on sisselülitatud. Kolks. Pann on pliidi peal.
Särinaga saavad praetud muna ja peekon.
Kell tiksub. Päike veel ei tõuse.
Mees loeb oma tahvelarvutiga ajalehte. Liiklusõnnetus siin. Tulekahju seal. Poliitik on korrumpeerunud.
Kohv on joodud, söök on söödud. Kell on 6:45. Aeg on tööle minna.
Uksest välja astudes käib läbi kere kerge värin. Külm on väljas. Aeg on autosse istuda.
Veel kord end väristades keerab mees süütevõtit.
"Prubh-prubh-prubhhhh," turtsatab auto vaid.
Hetkeks teeb mees pausi...
ja keerab uuesti võtit.
"Brrr-Prubh-brr-rrrrrh-brrrrrrrrrrrrrr."
Auto läheb käima. Autolaternad säravad. Mees keerab hoovist välja ja sõidab maantee peale, muutudes osaks liiklusest. Osaks sellest pikast helendavast maost, mis linnalähedastest asulatest linna poole liigub. Kõik täpselt samasugused. Sama eesmärgiga. Kõik on kohvi joonud, söönud ja ajalehte lugenud. Sest nemad on haritud inimesed. Nemad on intelligentsed. Nemad ei ole robotid.
Kauguses on näha päikesetõusu. Taevas on pisut heledam. Roosakas-oranž.
Mees ei pööra sellele tähelepanu. Tema jälgib teed ja kuulab raadiot.
Lõpuks jõuab mees tööle.
Päike tõuseb, särab, paistab. Soojendab neid inimesi, kes tänaval tormavad ja tõttavad. Kes jooksevad ühest kohast teise ja ka neid, kes istuvad, suitsetavad, joovad õlut ja vaatavad naerdes teiste tormamist. Neil pole tööd, kuhu tormata. Neil pole ka kodu, kuhu tormata.
Väljas on jälle pime, kui mees kontorist välja astub. Täpselt sama taevas, täpselt sama valgus.
"Kas hommikul päike mitte samas kohas ei paistnud?" mõtles ta.
Aga ta ei mõelnud pikalt. Ta sõitis tagasi koju.
Ta istus diivanile, pani tööle teleka ja avas õlle. Natukene aega hiljem ta sõi, jõi veel ühe õlle ja läks magama.
Hommikul, kell 6:15 kõlas tema äratuskell.
Kohv on joodud, söök on söödud. Kell on 6:45. Aeg on tööle minna.
Uksest välja astudes käib läbi kere kerge värin. Külm on väljas. Aeg on autosse istuda.
Veel kord end väristades keerab mees süütevõtit.
"Prubh-prubh-prubhhhh," turtsatab auto vaid.
Hetkeks teeb mees pausi...
ja keerab uuesti võtit.
"Brrr-Prubh-brr-rrrrrh-brrrrrrrrrrrrrr."
Auto läheb käima. Autolaternad säravad. Mees keerab hoovist välja ja sõidab maantee peale, muutudes osaks liiklusest. Osaks sellest pikast helendavast maost, mis linnalähedastest asulatest linna poole liigub. Kõik täpselt samasugused. Sama eesmärgiga. Kõik on kohvi joonud, söönud ja ajalehte lugenud. Sest nemad on haritud inimesed. Nemad on intelligentsed. Nemad ei ole robotid.
Kauguses on näha päikesetõusu. Taevas on pisut heledam. Roosakas-oranž.
Mees ei pööra sellele tähelepanu. Tema jälgib teed ja kuulab raadiot.
Lõpuks jõuab mees tööle.
Päike tõuseb, särab, paistab. Soojendab neid inimesi, kes tänaval tormavad ja tõttavad. Kes jooksevad ühest kohast teise ja ka neid, kes istuvad, suitsetavad, joovad õlut ja vaatavad naerdes teiste tormamist. Neil pole tööd, kuhu tormata. Neil pole ka kodu, kuhu tormata.
Väljas on jälle pime, kui mees kontorist välja astub. Täpselt sama taevas, täpselt sama valgus.
"Kas hommikul päike mitte samas kohas ei paistnud?" mõtles ta.
Aga ta ei mõelnud pikalt. Ta sõitis tagasi koju.
Ta istus diivanile, pani tööle teleka ja avas õlle. Natukene aega hiljem ta sõi, jõi veel ühe õlle ja läks magama.
Hommikul, kell 6:15 kõlas tema äratuskell.
Mees keerab hoovist välja ja sõidab maantee peale, muutudes osaks liiklusest. Osaks sellest pikast helendavast maost, mis linnalähedastest asulatest linna poole liigub. Kõik täpselt samasugused. Sama eesmärgiga. Kõik on kohvi joonud, söönud ja ajalehte lugenud. Sest nemad on haritud inimesed. Nemad on intelligentsed. Nemad ei ole robotid.
ReplyDeleteEi, nad ei ole robotid, ei ole.