Kui kunagi seisan
Peetruse värava ees
Hoian uhkelt püsti pea
Ja muigan vaikselt,
meenutades patte,
millest isegi Peetrus ei tea.
Ja ausalt, ma ütlen,
et nendest pooli
ma vast ise ka
ei mäleta.
Kui kunagi seisan,
kuldse värava ees,
hoian suumulgu kinni kui sukk,
Sest häbi ei ole,
kuid tunnistama ka
mul pole just suurim rutt.
Ei taluks ma seda,
kus olen ma käinud
ja näinud ja teinud
ise kah.
Aga
Anna andeks mulle,
siiski mu patud,
sina, kes sa andestama pead.
Et edaspidi sa tead,
ma muutun päev-päevalt
paremaks.
(Või nii ma vähemalt loodan)
Kui kunagi seisan
Peetruse värava ees,
meenub mul kõik Halb ja Hea,
siiski uhkelt seisab mu pea
ja vuristan ette
kõik oma teod
Ja Peetrus neid kõiki ka teab
No comments:
Post a Comment