unustus

Hommikul ärgates,

keedan kohvi.

Aeglaselt.
Laisalt.
Veel kergelt väsinult.

Ei maganud öösel palju,

juttu oli palju.

Nüüd lamab mu voodis keegi,

kelle nime ma ei tea.

Ja mina ei pea,

siit ära tormama.

Kohv saab valmis täpselt siis,

kui see neiu ärkab.

Ta tõuseb ja naeratab.

Ta paneb oma käed ümber kaela.

Ta sosistab...

See hommik

on ilus.

Pea sama ilus

kui käsi minu pihus.