Kirjuta...

Ma ei ole just paljudes kohtades käinud. Ma ei ole ka palju näinud. Võiks lausa öelda, et ma olen näinud häbiväärselt vähe. Ma ei tea asjadest väga midagi. Kuid see oli imelik.

See, kui ma seisin keset võhivõõrast linna ja kuulasin minu jaoks tundmatut keelt. See, kui inimesed minu ümber kõik naeratasid. See oli imelik.

Kuidagi leidsid mu jalad õige tee öömajani. Seal pidin ma ööbima rohkem kui ühe öö. Sinna oleks võinud täitsa elama jääda.

Mulle pakuti süüa ja juua. Mul pesti kohaliku kombe järgi ära jalad. Mulle anti selga puhtad riided.
Pereisa tegi minu auks lausa mingisuguse kalli napsi lahti.
Me lõime oma pisikesed klaasid kokku ja jõime. Jõime nende kommete järgi ja jõime meie kommete järgi. Jõime palju.
Vaikselt hakkas minuni jõudma ka nende kultuur. See veider naeratamise kultuur.

Mingi hetk (väljas oli juba ammu pime), jäime kahekesi mina ja peretütar. Väljas oli soe. Palav lausa. Istusime terassi peal ja jõime teed (kohalik ja kange).
Täiskuu valgustas meid.

"Kuidas sa siia sattusid?" küsis tüdruk.
Ma kehitasin õlgu. Ma ei teadnud täpselt vastust.
"Põgenesin. Teadmata milleks ja kuhu. Teadmata, mida ma otsin. Ma põgenesin oma elu eest."
"Ja on sul nüüd parem?"
Jällegi ei teadnud ma vastust. Oli mul siis parem? Võib-olla. Ma ei olnud sellele veel kordagi mõelnud.
"Enamjaolt mõtlen ma järgmisest toidukorrast ja soojast voodist, kus magada. Ma ei tea. Äkki isegi on."
Peretütar naeratas mulle. Tal oli ilus naeratus. Tema natukene tumedam nahk oli mõnusalt eksootiline. Minu jaoks vähemalt.
"Mille eest sa põgenesid? Mis sinu elus sind selleks sundis?"
Seekord ei kehitanud ma õlgu. Aga ma ei vastanud ka. Ma teadsin seda vastust liiga hästi.
Ma valetasin.
"Kõige eest. Üle viskas."

Järsku seisis tüdruk minu ees. Ka mina seisin. Olin püsti tõusnud ja suitsu tegemiseks natukene kaugemale astunud.
Ta suudles mind. Ma ei suudelnud teda vastu. Ta suudles mind veel.
Ma hoidsin ühe käega ta õlast õrnalt kinni. Ma tundsin, kuidas tema õhuke kleit tal seljast libises.

Minu ees seisis täiesti alasti noor tütarlaps. Ta oli igatipidi perfektne. Ta oli iga mehe unistus. Ta lausa kutsus ennast armastama.

Ma keerasin selja ja kõndisin minema. Ma ei tahtnud teda.
Sest kõik millele ma mõtlesin, kui ta oma riided seljast võttis, olid sina.

Ma põgenen jälle.
Ma põgenen sinu armastamise eest.
Kuid see, raisk, saab mind alati kätte.