Kirjuta...

Jana kõndis mööda tänavat. Värvid mängisid tema silme ees. Tema ümber oli vist veel inimesi, kes kõndisid, kuid Jana ei näinud neid. Ta nägi ainult neid värve ja helisid. Tal oli hea olla. Ta ei olnud kaine.

Lisaks alkoholile oli ta hapet teinud. Mitmes päev see tal juba oli? Temast oli üle voolanud uimane loor. Kellele seda kainust vaja on?

Baar. See on lahti. Jana astus sinna sisse. Ta kurk kuivas. Kiiremas korras oli midagi juua vaja.

"Õlut," ütles ta baarmenile, istudes ettevaatlikult toolile. Maa kadus tema jalge alt.

See tool on kindel pind. See tool on kindel pind.

Nüüd nägi tüdruk inimesi enda ümber. Neid oli tema jaoks liiga palju. Aga ära ei saanud Jana ka minna. Maad ei olnud. Ta hoidis kinni toolist ja õllepudelist, mis talle ulatati.

Do you hear the people sing,

singing the song of angry men?

Keegi puudutas Jana õlga. Tõenäoliselt oli see kogemata, aga Jana võpatas ikka. Ta hakkas kaineks saama.

It is the music of the people

who will not be slaves again!

Jana vaatas enda seljataha. Seal seisis noormees. Hallis kampsunis, kokteil käes ja naeratus suul.

"Sul on kohutav Jaapani naeratus," ütles Jana talle vaikselt.

Noormees vaatas üllatunult tüdrukut.

"Aitäh?" vastas ta kõhklevalt ja jõi edasi.

"Sa tegid mu kaineks."

When the beating of your heart

echoes the beating of the drums.

"On selles siis midagi halba?" küsis poiss, hoides naeru tagasi. Talle pakkus Jana nalja.
Jana hakkas naerma. Poiss pakkus talle ka nalja.

"Ei. Ma igatsesin seda lausa."

"Kainust?"
"Jah."

Tüdruk ei saanud küsimusest aru.

"Kaua sa siis kaine pole olnud?"
"Liiga kaua."

There is new life about to start

when tomorrow comes.

Poiss naeratas.

"Aga kui sa nüüd kaineks said, siis äkki tahad kuhugi välja minna? Päike veel paistab. Tore oleks ju jalutada?"

Maa kadus jälle tüdruku jalge alt. Flashback. Ta ei olnud veel kaine.

Tugevalt õllepudelit pigistades tõusis tüdruk püsti ja jooksis baarist välja.

Kas ta just kutsus mind välja?

Tüdruk jooksis ja maa lagunes. Tüdruk põgenes.