Koos teetassiga istus Heiko tagasi laua taha, kuid ta ei avanud uuesti raamatut. Ta tegi hoopiski oma sülearvuti lahti ja tippis midagi tekstiredaktoris. Aeg-ajalt heitis ta närvilisi pilke oma telefonile.
Ta võttis pakist viimase suitsu ja süütas selle. Varsti pidi ta jälle poodi minema. Senikauaks aga haaras ta oma telefoni ja valis numbri.
Jaanika praadis parasjagu kartuleid, kui ta telefon helises.
„Jah, hallo? Tsau Heiko! Muidugi on mul aega. Täna? Aga miks ka mitte! Näiteks kaheksa ajal? Raekoja plats? Okei. Tsau!“
Jaanika pani õnneliku naeratusega telefoni jälle ära ja jätkas kartulite praadimist. Naeratus ei kadunud tükk aega kuhugi.
Heiko sättis ennast peegli ees. Ta ei suutnud ära otsustada, kas panna lips või mitte. Lõpuks otsustas ta siiski ilma lipsuta minna. Ei tahtnud jätta muljet, nagu pingutaks ta liiga palju. Kuigi ta tahtis, et kõik läheks perfektselt. Jaanika oli ainus naine, keda ta päriselt kunagi üldse armastanud oli. Mõte sellest, et tal temaga uus võimalus on täitis teda ainult rõõmuga. Kiire pilk kellale. Oli aeg minema hakata. Ta heitis pintsaku endale peale ja tormas uksest välja. Raamat laual jäi lahti tema lemmik koha pealt, mida ta just kordi uuesti üle lugenud oli.
Naised. Nemad on selles kõiges süüdi. Meie õnnes. Meie kurbuses. Ei taha kedagi süüdistada, aga nii lihtsalt on. Naiste pärast lähevad mehed lolliks ja kui avaldada lõpuks oma tunded, ei vastata sulle samaga. Selles võid sa kindel olla. Niipea, kui sa tuled täiesti ausalt välja oma tunnetega, peletad sa nemad eemale. Niipea, kui sa ütled, et sa armastad teda ja tahad temaga elu lõpuni koos olla, leiab ta kellegi teise. Naistest saab valus minevik. Nemad ei ole meie tulevik. Me sureme üksinda. Mina suren üksinda. Kuid see ei tähenda, et peaks naisi põlgama. Ma ei lakka armastamast. Ma olen armunud armastusse. Ma armastan. Ma armastan igavesti. Ja armastan just Teda. Teda, kellest ma ei räägi. Teda, kes ei taha olla minuga. Teda, kellel on keegi teine. Teda, kes peab ainult ütlema ja ma olen tema kõrval. Teda. Jah. Teda. Tema on mu tulevik, kuigi see ei pruugi kunagi tulla. Tema jääb alati minuga. Selle pärast on mul raske teisi armastada. Sest kui sa oled kedagi päriselt armastanud, ei saa sa enam kedagi teist armastada.
-Georg Mattheus Viltman
Heiko seisis Raekoja platsil. Ta higistas kergelt. Ta kartis. Mis siis, kui Jaanika ootas sellest ainult täiesti tavalist teetassi kahe sõbra vahel? Mis siis, kui tema jaoks ei olnudki see midagi erilisemat?
Need mõtted ei kadunud Heiko peast kuhugi, kuid taandusid see-eest kaugemale, kui Jaanika mehe kõrvale ilmus.
„Tsau!“ ütles naine ja embas Heikot tugevalt.
„Tsau,“ pomises Heiko. Tema kurk kuivas.
Nad kõndisid koos kohvikusse, hoides kõndides teineteisele üpriski lähedale.
„Mis sa arvad, miks ta seda tegi?“ küsis Jaanika, kui nad maha istusid.
„Kes? Mida?“
„Viltman. Miks ta enesetapu tegi?“
Heiko kehitas õlgu.
„Kust mina peaksin teadma? Ma ei oska isegi arvata.“
Hetkeks saabus vaikus, kui ettekandja tuli küsima mida nad soovivad.
„Kann musta teed palun,“ ütles Jaanika ja pöördus siis tagasi Heiko poole, kui ettekandja minema kiirustas.
„Mis sa arvad, kas tema „Surmaeelses konseptsioonis“ toodud väited, et vahet niikuinii ei ole ja et me kõik oleme vaid varjud ning maailm enam ei tööta on sellega seotud?“
„Täiesti võimalik. Vähemalt see jutustus kõlab elust lahti ütleva teosena. Aga see on kirjutatud nii ammu. Miks ta seda siis varem ei oleks võinud teha?“
Jaanika kehitas õlgu.
Nad lõpetasid selle teema. Ülejäänud vestlus oli jällegi rahulik, lihtsalt meenutamine. Mõlemad naersid. Nad nautisid teineteise seltskonda.
Pärast teejoomist läksid nad jalutama. Nad kõndisid läbi linna, Heiko näitas aeg-ajalt mõnda maja ja rääkis selle kohta mõne huvitava jutu ning Jaanika vastas siis samaga või noogutas lihtsalt kaasa. Ta nõjatus kergelt Heiko poole ja puudutas õrnalt oma käega tema kätt. Heiko hingamine jäi kinni. Ta käed hakkasid värisema. Nagu ka tema hääl.
„Ja see maja. Ah, vahet pole, mis seal majas on. See on suhteliselt igav jutt.“
„Okei. Aga kuule, räägi, mis sa Tallinnas üldse tegid?“
„Ma saatsin ühe sõbranna lennuki peale ära.“
„Tüdruksõbra?“ küsis Jaanika ja Heikole tundus nagu oleks naise näoilme hetkeks kuidagi nukraks muutunud.
„Ei. Lihtsalt sõbranna. Aga sa ise?“
„Ma töötan seal. Pooleldi. Teise poole oma tööajast veedan Tartus.“
„Vaat kui huvitav,“ ütles Heiko ja kõndis naeratades edasi.
„Millal sa jälle sinna lähed?“
„Ülehomme. Mis siis?“
„See tähendab, et sul on täna aega veel kusagil üks veiniklaas juua?“
Jaanika naeratas ja noogutas.
Ühest veiniklaasist sai kaks ja kahest terve pudel ja pudelist veel teinegi. Pärast nende ära joomist võtsid nad suuna Heiko kodu poole.
„Vaatame filmi. Moulin Rouge'i näitkes,“ ütles Jaanika, haarates Heiko käest ja tirides teda edasi.
„Olgu,“ nõustus mees.
Nad jõudsid Heiko korterisse, kus Jaanika koheselt voodisse vajus.
„Ma olen nii väsinud,“ ütles ta, ilmselgelt kergelt purjakil.
„Oled sa siis kindel, et sa tahad filmi vaadata?“ küsis Heiko naeratusega.
Jaanika raputas pead ja haaras jalgadega Heiko ümbert kinni, tõmmates ta enda peale voodisse.
See öö oli imeline. See oli pikk. Heiko ei saanud alguses päris hästi aru, mis toimub, kuid iga hetkega muutus ta aina õnnelikumaks ja õnnelikumaks.
Jaanika sosistas talle kõrva tema nime. Heiko igatses seda. Ta igatses seda keha. Ta igatses Jaanikat iga oma pooriga.
Kui nad lõpetasid, puges Jaanika lähedalt Heikole kaissu. See oli tuttav, kodune ja turvaline tunne.
„Ma armastan sind,“ moodustasid Heiko huuled, kuid Jaanika oli tema poole seljaga ja ei näinud seda. Nad mõlemad uinusid.
Heiko ärkas alles pärast Jaanikat. Naine oli end riidesse pannnud ja luges Heiko laua taga Viltmanni.
„Hommikust,“ ütles Heiko uniselt ja hõõrus oma silmi.
„Hommik!“ vastas Jaanika ja suudles poissi kiirelt, „Mulle meeldib see koht, mis sul siin lahti on.“
„Minu lemmik,“ vastas Heiko ja ajas end püsti, „Tahad sa midagi süüa?“
„Ah, ei. Ma juba sõin. Ma tegin sulle kohvi ka.“
Heiko naeratas ja võttis vastu aurava tassi, mis Jaanika talle ulatas.
„Kuule, Jaanika,“ hakkas Heiko midagi ütlema, kuid jäi siis vait.
„Jah?“
„Ah, ei midagi.“
„Olgu. Aga kuule, ma pean nüüd minema. Tsau!“
„Tsau!“ vastas Heiko nukralt ja vaatas kuidas Jaanika uksest välja tormas. Ta oleks tahtnud Jaanikaga rääkida, öelda, et nad võiks uuesti proovida, kuid ta ei julgenud. Kas see oli vaid ühekordne asi?
No comments:
Post a Comment