Kirjutis kõigile "mõttetutele"

Ma istun kohvikus ja kirjutan. Vahel on mõnus kodunt eemal kirjutada.
Kohvitass mu ees aurab. Ma vaatan ringi. Kuulan inimeste juttu.
Minu ümber istuvad kõik mõttetute kõrghariduse omandajad. Või siis noored, kes pole veel nii kaugele jõudnudki.
Nad räägivad ja kurdavad üksteisele muresid. Kellel ei ole üldse tööd või kellel on halb töö. Mitte keegi ei tee mida ta tahab.
Ja mitte keegi ei mõista süüdistada iseennast ja oma valikuid.
Nagu Oidipuses, süüdistavad nad endast sõltumatuid asju, mõistmata, et just nemad olid need, kes sellised valikud tegid.
Kui sa ei oska ajakirjaniku tööd ja sellega tulevikus hakkama ei saa, siis ära mine seda õppima! Nii lihtne see ongi!
Siin istun ka mina. Järjekordne kasutu eriala peal esimese kursuse tudeng. Isegi esimene semester pole läbi saanud. Aga huvitaval kombel on mul töö. Töö, mis mulle meeldib.
Ja kõrvalt tegelen ma teiste asjadega, mis mulle samuti meeldivad ja mingil veidral kombel toovad ka need mulle raha sisse.
Selle asemel, et nutta ja kurta ja vinguda ma teen. Ja teen nii hästi kui oskan. Kui keegi ei maksa, teen ikka. Ainult niimoodi ma arenen.
Ainult sedamoodi inimene arenebki.
Kulla mõttetu eriala omandanud või omandamisel olev tudeng, lõpeta nägu vingus ringi käimine ja võta end kätte! Elu ei kuku sulle sülle! Ta tuleb ise kinni püüda. Ja vahel tuleb elu kätte saamiseks veeta aega teiste elusid teenindades. Kui pakutav ei kõlba, siis pole see enam teiste süü.
Noored, aeg on üles kasvada!