Naudingut.
Naudingut kui sellist pole olemas. On ainult üks surmaeelne hetk, mis järgneb teisele. Oleme ainult meie. Sina. Mina. Tema. Nemad.
Nauding on surnud. Alates sellest hetkest, mil kõik on võimalik, pole enam midagi muud olemas. Me kulgeme ja otsime midagi, mis meid päästaks. Aga kui...?
Newsflash! Päästjat ei tulegi! Päästmine on ainult hale vabandus, et elada kui varjud. Varjud ei saavuta midagi.
Naudingu otsijad ei saavuta samuti midagi.
Mitte keegi meist, järelikult, ei saavuta midagi.
Võib-olla ehk tõesti ainult siis, kui oleks võimalik midagi muuta. Kui see oleks meie võimuses. Kui me suudaks manipuleerida inimestega nii, et asjad liiguks meie poolt soovitud rada. Aga asjad ei tööta nii.
Maailm ei tööta nii.
Kas ta üldse enam töötab?
- Georg Mattheus Viltman
Jaanika kõndis tööle, kaenlas Viltmani raamat "Mõtisklused". Ta oli seda lugenud bussi peal, et kuidagi aega veeta.
Jaanika elas Tartus aga töötas enamjaolt Tallinnas, kuid sinna kolimiseks ei olnud ta selle kahe aasta jooksul, mis ta seda tööd oli teinud, veel põhjust leidnud.
Tallinn oli sünge ja sombune ja heitgaase täis wannabe suurlinn, kus ta lihtsalt ei saanud ennast hästi tunda. Vähemalt mitte pikemalt viibides. Talle lihtsalt ei meeldinud see linn. Tartu oli kodu. Tartu oli armas.
Jaanika astus kontoriuksest sisse ja mitte keegi ei teretanud teda. Naisel polnud vahet. Ta elas niikuinii enamjaolt oma mõtetes. Ta ei tahtnudki nende Tallinna-robotitega suhelda. Neil polnud talle midagi uut ega huvitavat öelda.
Heiko istus lennujaama juurest bussi peale ja sõitis linna poole. Käes oli tal värske ajaleht, kust ennast päevauudistega kurssi sai viia. Ta ei pööranud ennast ümbritsevale tähelepanu, nagu ka ümbritsev talle mitte.
"Kultuskirjaniku enesetapp!" ilutses ühe uudise pealkirjana. Just seda artiklit Heiko lugeski, tõstes vahel pilgu aknast välja. Vihma sadas. Mees ei olnud päris kindel, kuid tema arust sadas alati vihma. Vähemalt tema ei mäletanud korda, mil ta sattus Tallinna ja seal vihma ei sadanud.
Buss peatus Viru Keskuse juures ja Heiko ronis selle pealt maha, süüdates seejärel koheselt sigareti. Tikud ei tahtnud selles niiskuses hästi töötada.
Inimesed tormasid Heikost mööda. Teda need inimesed ei huvitanud. Tema tahtis teada vaid seda, kust ta kõige odavama hinnaga kohvitassi kätte saaks.
Kohvitass auras kohvikulaual mille taga Heiko istus ja oma asju kotist välja tõstis. Sülearvuti, selle voolujuhe ja kõrvaklapid. Ta oli vaevalt jõudnud arvuti laadima panna ja tahtis juba kõrvaklappe kõrva suruda, kui keegi hõikas:
"Heiko? Heiko, oled see sina või?"
"Heiko? Heiko, oled see sina või?"
Mees tõstis pea ja vaatas kohvikus ringi ja nägi leti ääres seismas kallis mantlis meest, kes just parasjagu hoidis käes oma arve kohta ebanormaalselt suurt rahatähte. Märgates, et Heiko teda näeb kõndis mees otsejoones Heiko laua juurde.
"No tsau! Pole nii ammu näinud! Millega sa tegeled üldse viimasel ajal?"
Heiko kehitab õlgu. Ta ei oska kuidagi vastata. Ta on töötu. Koolis ka ei käi. Ta ei tegele millegagi.
"Ah, noh, tead ju küll. Siin ja seal. Elan. Vaatan. Uurin."
"Eks ta käi nii jah. Kuule, sa kuulsid mis see Viltman tegi? Mäletan küll koolipõlvest, et ta meeldis sulle."
Heiko noogutas. Muidugi ta teadis, mida Viltman teinud oli. Kõik teadsid. Absoluutselt iga ajaleht kirjutas sellest, raadio ja telekas olid uudiseid tema kohta täis. Miks ta kõiki nii väga huvitas järsku?
"Enesetapp on jube. Ma ei tea, miks peaks keegi seda tegema. Ja veel nii edukas inimene!" jätkas Heiko endine klassivend. Heiko vaid noogutas jutuga kaasa. Mingi hetk avastas mees, et ta peab minema ja jättis Heiko üksinda, kes vangutas pead ja tüdinult arvuti sisse lülitas.
Jaanika väljus oma kontorist. Vihma sadas. Tal ei olnud vihmavarju kaasas. Niisiis tõmbas ta lihtsalt oma jakikrae natukene kõrgemale ja suundus uuesti bussijaama juurde, et tagasi Tartusse sõita. Et koju sõita. Trammipeatuses oli palju rahvast, nagu alati. Kõik kiirustasid kuhugi. Mitte kellelgi ei olnud aega, et peatuda.
Jaanika ohkas ja astus trolli peale.
Heiko seisis bussijaamas. Ta oli otsinud kõige odavama bussi ja nüüd plaanis sellega tagasi koju, Tartusse, sõita. Ta süütas parasjagu just sigaretti, kui nägi, et bussijaama ustest astub välja kahtlaselt tuttava välimusega noor naine. Naine süütas isekeeratud sigaretti.
Heikol tõmbas südame alt kokku. Ta oleks tahtnud oksendada. See tüdruk oli talle vägagi tuttav.
Heiko ja Jaanika seisid kõrvuti, nende vahel olid vaid mõned sammud. Kumbki ei vaadanud teineteise poole. Nad oleks seda justkui teadlikult teinud. Vähemalt üks neist tegigi. Mõlemad suitsetasid. Õhus oli lausa tunda pinget.
"Tsau, Jaanika," alustas Heiko vestlust. Jaanika võpatas, vaatas mehe poole ja ta näole ilmus naeratus.
"No tsau! Kuidas sul läheb?"
"Mul läheb hästi. Sul endal?"
"Ei saa kurta. Kuule, mis sa siin teed?"
"Tartusse sõidan."
"Oh! Ma ka!"
"Kust sa tuled?"
"Töölt."
Vestlus vaibus. Hetk vaikust. Süüdati uued sigaretid.
"Et siis. Tahad sa bussis koos istuda, saab vanu aegu meenutada?" küsis Heiko. Jaanika noogutas naeratusega.
Heiko märkas alles nüüd Jaanika kaenlas Viltmani "Mõtisklusi".
"Ma näen, et sa loed Viltmani. Uudiste pärast?"
"Ei. Mäletasin, et keegi soovitas kunagi. Ahjaa! See olid sina ju!"
Heiko noogutas. Jälle saabus vaikus. Ja siis sõitis buss ette.
Bussisõit Tartus möödus rahulikult. Esimese poole teest nad rääkisid, uurisid mis teineteise eludes toimunud on ja mis neil edasi plaanid on. Nad meenutasid vanu aegu. Nad naersid. Neil oli hea olla.
Mingi hetk jäi aga Jaanika magama. Ta pea vajus Heiko õlale ja mees vaatas naist pikalt, näol nukker naeratus. Kohtumine oma eksiga oli alati raske. Eriti, kui sa seda eksi veel armastasid. Heiko tundis ennast sel hetkel nagu põrgus. Ta oleks tahtnud sealt bussist põgeneda.
"Jaanika! Jaanika! Me oleme Tartus!"
Jaanika tõstis uniselt pea ja vaatas lampidest säravas bussis ringi. Tõsi ta oli. Buss oli just sõitnud Tartu bussijaama ja uksed olid parajasti avanemas.
"Juba?" küsis naine unesegaselt ja pani ennast loiult riidesse. Ta näis korraks olevat segaduses, et mida Heiko seal teeb.
Nad seisid veel korraks bussijaama uste ees ja süütasid sigaretid.
"Oli tore sind üle pika aja näha," ütles Jaanika ja embas Heikot.
"Sind ka," vastas mees. Ta süda tagus. Ta vaatas Jaanikale silma. Ta lihtsalt pidi seda küsima.
"Kuule, kas sa tahaksid mõni päev minuga teed jooma minna?"
Jaanika noogutas naeratusega.
"Helista mulle," ütles ta, suudles Heiko põske ja tormas minema.
Heiko jäi üksinda oma mõtete ja peksleva südamega. Kas Jaanika tõesti just suudles teda põsele?
Mehe pea hakkas täituma igasuguste erinevate mõtetega ja Heiko üritas neid ainult alla suruda.
"Ei, ei nii ei saa. Ma ei tohi nii mõelda," pomises ta omaette, tormates mööda jalgteed ja surudes klapid kõrva.
"Enesetapp on jube. Ma ei tea, miks peaks keegi seda tegema. Ja veel nii edukas inimene!" jätkas Heiko endine klassivend. Heiko vaid noogutas jutuga kaasa. Mingi hetk avastas mees, et ta peab minema ja jättis Heiko üksinda, kes vangutas pead ja tüdinult arvuti sisse lülitas.
Jaanika väljus oma kontorist. Vihma sadas. Tal ei olnud vihmavarju kaasas. Niisiis tõmbas ta lihtsalt oma jakikrae natukene kõrgemale ja suundus uuesti bussijaama juurde, et tagasi Tartusse sõita. Et koju sõita. Trammipeatuses oli palju rahvast, nagu alati. Kõik kiirustasid kuhugi. Mitte kellelgi ei olnud aega, et peatuda.
Jaanika ohkas ja astus trolli peale.
Heiko seisis bussijaamas. Ta oli otsinud kõige odavama bussi ja nüüd plaanis sellega tagasi koju, Tartusse, sõita. Ta süütas parasjagu just sigaretti, kui nägi, et bussijaama ustest astub välja kahtlaselt tuttava välimusega noor naine. Naine süütas isekeeratud sigaretti.
Heikol tõmbas südame alt kokku. Ta oleks tahtnud oksendada. See tüdruk oli talle vägagi tuttav.
Heiko ja Jaanika seisid kõrvuti, nende vahel olid vaid mõned sammud. Kumbki ei vaadanud teineteise poole. Nad oleks seda justkui teadlikult teinud. Vähemalt üks neist tegigi. Mõlemad suitsetasid. Õhus oli lausa tunda pinget.
"Tsau, Jaanika," alustas Heiko vestlust. Jaanika võpatas, vaatas mehe poole ja ta näole ilmus naeratus.
"No tsau! Kuidas sul läheb?"
"Mul läheb hästi. Sul endal?"
"Ei saa kurta. Kuule, mis sa siin teed?"
"Tartusse sõidan."
"Oh! Ma ka!"
"Kust sa tuled?"
"Töölt."
Vestlus vaibus. Hetk vaikust. Süüdati uued sigaretid.
"Et siis. Tahad sa bussis koos istuda, saab vanu aegu meenutada?" küsis Heiko. Jaanika noogutas naeratusega.
Heiko märkas alles nüüd Jaanika kaenlas Viltmani "Mõtisklusi".
"Ma näen, et sa loed Viltmani. Uudiste pärast?"
"Ei. Mäletasin, et keegi soovitas kunagi. Ahjaa! See olid sina ju!"
Heiko noogutas. Jälle saabus vaikus. Ja siis sõitis buss ette.
Bussisõit Tartus möödus rahulikult. Esimese poole teest nad rääkisid, uurisid mis teineteise eludes toimunud on ja mis neil edasi plaanid on. Nad meenutasid vanu aegu. Nad naersid. Neil oli hea olla.
Mingi hetk jäi aga Jaanika magama. Ta pea vajus Heiko õlale ja mees vaatas naist pikalt, näol nukker naeratus. Kohtumine oma eksiga oli alati raske. Eriti, kui sa seda eksi veel armastasid. Heiko tundis ennast sel hetkel nagu põrgus. Ta oleks tahtnud sealt bussist põgeneda.
"Jaanika! Jaanika! Me oleme Tartus!"
Jaanika tõstis uniselt pea ja vaatas lampidest säravas bussis ringi. Tõsi ta oli. Buss oli just sõitnud Tartu bussijaama ja uksed olid parajasti avanemas.
"Juba?" küsis naine unesegaselt ja pani ennast loiult riidesse. Ta näis korraks olevat segaduses, et mida Heiko seal teeb.
Nad seisid veel korraks bussijaama uste ees ja süütasid sigaretid.
"Oli tore sind üle pika aja näha," ütles Jaanika ja embas Heikot.
"Sind ka," vastas mees. Ta süda tagus. Ta vaatas Jaanikale silma. Ta lihtsalt pidi seda küsima.
"Kuule, kas sa tahaksid mõni päev minuga teed jooma minna?"
Jaanika noogutas naeratusega.
"Helista mulle," ütles ta, suudles Heiko põske ja tormas minema.
Heiko jäi üksinda oma mõtete ja peksleva südamega. Kas Jaanika tõesti just suudles teda põsele?
Mehe pea hakkas täituma igasuguste erinevate mõtetega ja Heiko üritas neid ainult alla suruda.
"Ei, ei nii ei saa. Ma ei tohi nii mõelda," pomises ta omaette, tormates mööda jalgteed ja surudes klapid kõrva.
No comments:
Post a Comment