Kirjuta...

Nad lamasid voodis, kahekesi, teineteise kõrval ja vaatasid teineteisele otsa. Nad rääkisid ja rääkisid, väljas oli juba pea valge. Nad ei hoidnud teineteise ümbert kinni. Nad ei hoidnud isegi teineteisel käest. Nad olid õnnelikud ja kurvad korraga.
Kui üks neist tahtis kuhugi minna, tõmbas teine ta alati tagasi. Nad lamasid lihtsalt seal.
Nad lamasid
ja lamasid
ja lamasid veel.
Ja siis tuli hommik, mis tõi endaga kutsuva kohvi lõhna. Nad tõusid ja läksid kööki, kus neid ootas nende sõber, naeratades omaette.
"Tere hommikust!" soovisid nad kõik ja kallasid endile kohvi.
Kohv.
See oli hea.
Nad läksid ära. Need, kes olid lamanud, läksid lahku. Üks neist läks kolmanda sõbraga minema, hommikusse.
Lahkumisembus kestis kaua. Liiga kaua isegi.
See kallistus oli nagu suudlus.
See kallistus oli jumalagajätt, justkui ei näeks nad enam kunagi.
See kõik oligi lõpp. Siin lõppes veel üks elujärk. Nüüd viivad nende teed neid eraldi tulevikkudesse. Neid kõiki. Neid blonde ja brünette ja punapäid.
Neid ilusaid inimesi.
Jällenägemiseni! Hüvasti...