Kohtumine lokaalis

Ma käisin sind otsides mööda rahvarohkeid, kõledaid ja külmasid Tartu tänavaid. Iga vastutuleva inimese peale mu süda hüppas, iga nurga peal pidin ma pea hingetuks jääma, kuid ei midagi... Alati nägin ma valesti.

Lõpuks andsin ma alla, sest see oli sõprus, mitte armastus, mis mind sind otsima tõi. Sõbraliku embuse ja unustatud sõnade igatsus. Kes teab, ehk on tõesti mu südames mingi osa, mis ka su huuli igatseb, kuid see ei ole mu mõistuses. See ei ole teadlik ja kui ma seda ei tea, siis ehk ma ei igatsegi seda tõelikult.

Ma olen kurb, sest täna ei tee ma midagi, vaid mõtlen. Mu elu laguneb ja sellisel hetkel on kõige valem asi, mida inimene teha saab, mõtlemine. Ilma mõtlemata oleksin ma täpselt seal, kus ma tahan olla.

Mõtlemine toob mu silme ette blondid juuksed ja... silmad. Nii ilusad silmad, kuid nende värvuses pole ma kindel. On nad rohelised? Sinised? Hallid? Kurat seda teab.

Veel kerkib mu silme ette naeratus. Õigemini mitu erinevat naeratust ühel suul. Ja siis veel naer. Kõlav, vaikne naer, saadetuna võõramaistest sõnadest.

Kõik haithub mu silme eest, tuues tagasi keskpäevase lokaali jutukõmina ja tuhmis valguses sagimise. Ainult naeratus jääb ja seda ettekandja huulil. Ma vastan talle, või vähemalt üritan, sama sooja naeratusega ning tellin kannuga kohvi.

Ma just parasjagu kallan oma tassi, kui minu vastu istub mulle tundmatu noormees, umbes minu vanune, ja lausub: „C'est chanson, c'est magnifique!“

Jällegi kostus mu kõrvu võõramaa keel, kuid see ei olnud see sama, mis ennem koos naeruga mu kõrvus oli kõlanud. See keel oli palju voolavam ja sellest sain ma ka veidi aru, mistõttu ma ka kuulatama jäin, kuid parasjagu ei kostnud ühtegi laulu. Ilmselt sai noormees aru, minu näoilmest, et ma teda ei mõista ning ütles, puhtas eesti keeles: „See laul, mis su eas mängib. See mida sa siin praegu üritad kirja panna,“ oma pilguga viitas ta tühjale paberile ja pastakale, mis minu ees laual lebasid. Veel hetke olin ma segaduses, kuid siis sain ma aru, et see kõik mängib tõesti lauluna mu sees. Ainus mida ma veel ei mõistnud oli see noormees. Kust ta tuli ja miks teab ta minu mõttemaailma minust paremini?

Justkui loeks ta jällegi minu mõtteid, tõusis ta püsti ja sirutas oma käe välja: „Alexander Møller, lootusi hellitav poeet.“

Tõusin samuti ja võtsin ta käe vastu: „Kauri Kaljuste, lootusi hellitav kirjanik.“

Noormehe naeratus venis talle lausa kõrvuni: „Järelikult oli mul õigus. Ma loen juba mõnda aega su blogi, sealt ma su ära tundsingi.“

Ka minul tõi see meeldiv üllatus naeratuse huulile. Mitte kunagi varem ei olnud ükski mu lugeja tulnud mulle lihtsalt minu blogi pärast tere ütlema, vähemalt mitte täiesti tundmatu lugeja.

Viisakusest ja kergest huvist, kuigi ma tavaliselt luulet väga ei loe, küsisin talt, kas ehk on võimalik temagi teoseid kusagilt lugeda.

„Kui sa just taani keelt ei loe, siis vist pole mõtet,“ vastas ta muiates ja viis teema kohe mujale, kuigi ma temalt ta päritolu kohta oleks tahtnud rohkem küsida.

„Aga miks sa lootusi ainult hellitad? Minu arust läheb sul praegu väga hästi!“
Kehitasin selle peale õlgu ja kohvitassi äärt silitades vastasin: „Edu ei taha mu tegevusi just kuigi heldelt saata.“
Alexander vajus sügavale tugitooli, heitis jala üle põlve, pani käed rinnale risti ja hakkas rääkima: „Sul läheb paremini kui minul. Sa oled vähemalt avaldatud!“

Jällegi täitis mu mõtteid segadus ja ma hõikasin vahele: „Ei ole ju! Ma olen küll üritanud, kuid alati on mulle öeldud, et ma kirjutan liiga naiivselt.“

Noormees vangutas pead, vaikis hetke ning hakkas selgitama: „Ka sinu oma blogi kusagil interneti avarustes on avaldatus. Mõtle kasvõi sellele, et su teosed on seal palju kättesaadavamad. Oleksid sa end avaldanud kusagil ajakirjas, siis ma sind ei teaks.“

Hetkeline vaikus jälle, ennem kui Alexander jätkas: „Enda avamine maailmale nõuab julgust ja nagu sa ise ütlesid, oled sa üritanud ka ajakirjades end avaldada. Kui blogis ehk nii kriitilise pilguga ei vaadata, siis seal küll. See nõuab tohututes kogustes julgust! Julgust, mida minul näiteks ei ole. Ma ei julge isegi oma blogi pidada, kartes avalikku kriitikat.“

Kuigi kogu see jutt oleks pidanud olema tujutõstev ja julgustav, otsisin ma ikka tema sõnadele ainult vastuväiteid.

„Aga blogiga ongi see probleem, et sealt ei saa kriitikat ja kõik ei ole nagu sina, Alexander, et astuvad ligi ja tunnustavad kellegi tööd. Pelegi, paberkandjal oma teost näha, seda füüsiliselt puudutada. See on kujutlematult hea tunne! Igatsus selle järgi on pea sama suur, kui igatsus armastuse järgi. See on suurim tunnustus, mis ühel kirjanikul võib olla. Kas see ei ole mitte iga kirjaniku unistus? Interneti avarustes on ruumi lõputult, sinna pääseb igaüks, kuid reaalsete raamatukaante vahel on vaid piiratud arv tähemärke ja edasi tõukabki just see soov, see unistus, et need tähemärgid, või vähemalt osa neist, on jus minu kirja pandud tähemärgid!“

Alexander kuulas mind lummatult, kuigi ma ei mõistnud miks, aga siiski läbis mu pead hetkeks mõte, et just nüüd on õige hetk proovida anda elumuutvat nõu, kuigi ma ei teadnud, kas see on just õige nõu.
„Alexander, kui sa ainultoma sahtlisse kirjutad, siis mingi hetk see ei rahulda sind enam ja usu mind, see hetk ei ole kaugel. Nii et, Alexander, soovitan sul kohe julgus kokku võtta, minna koju ja end avaldada. Avalda ennast igal pool kus võimalik. Tee endale blogi ja kuhja see oma töödega üle, ükskõik kui head või halvad need ka sinu arust ei ole, alati leidub keegi kellele see meeldib. Mine ja otsi üle iga kirjandusajakirja kontaktid, mida sa tead, ning saada neile oma töid. Saada palju ja tihti. Alati looda! Mine nüüd!“

Ja ma üllatusin, kui Alexander tõesti tõusis, minuga hüvasti jättis ja lokaalist välja tormas. Pahviks lööduna panin minagi ennast riidesse, tasusin oma arve ja kõndisin välja, kust nüüd pilved olid kadunud ning päike säras. Ma vaatasin enda ümber ringi ja täiesti tahtmatult pahvatasin ma järsku naerma. Mind täitis ülevoolav rahulolu enesega. Ma tundsin ennast päriselt kirjanikuna.

Mis aga elu reaalsuse piiridest välja viis, oli just see tänavanurk, kus ma põrkasin sinuga kokku. Sa otsisid mind, nagu mina olin otsinud sind ja siin me nüüd olime. Õnnelikud. Mitte miski ei saanud elu muuta enam halvaks, vähemalt mitte minul. Ma teadsin mida ma tahtsin teha. Ma kavatsesin olla ainult mina ise.

Alexandrit ma aga ei näinud enam kunagi. Ma küll otsisin, kuid ka tema blogi ma ei leidnud. Mõnda aega vaevas see mind tõsiselt, kuid lõpuks andsin ma jälle alla. See ei olnud ju oluline. Oluline oli see, et ta kunagi oli olnud ja ta oli mind aidanud. Tema tegi minust kirjaniku.

------------------

Selle kirjutasin ma... 30. mail, kui ma istusin kohvikus olles ennem seda tõesti niimoodi tänaval ühte inimest otsinud, sest minu telefonile ma ei meeldi. Värske Rõhu toimetaja arust on täiesti absurdne see, et ma olen mina-tegelasena iseennast kasutanud. Ja muidugi vabandan ka kirjavigade pärast.

Kauri