Kirjuta...

Mind ootab tee. Reis. Rännak. Meri.

Tere kõigile,
        Mina olen inimene, kes ei tea, kuhu ta läheb ja mida ta teeb. Ma olen inimene, kes ei tea tulevikust midagi.
Vaadake ennast ja öelge ausalt, et teie ei ole sellised inimesed. Öelge seda, kui julgete. Ma arvan, et te ei julge.
Kuidas sa saad teada oma teed? Kuidas saab keegi üldse teada kuhu ta läheb?
Tulevik on tundmatu, meie kõigi jaoks. Kes teist on kunagi mänginud arvutimänge, siis teie jaoks on see võrdlus. Tulevik on kaetud fog of war'iga, mis avaneb aeglaselt sekundhaaval, kui sinu tegelane sinna jookseb, muutes selle olevikuks. Uduvines kompame me kõik pimesi teed, lootes leida lõpuks midagi. Me teame enam-vähem oma suunda, kuid kas me sinna ka kunagi välja jõuame, seda me ei tea. Vahest aitab, kui sinuga on teine paar silmi, mis aitab leida teed. Mõnel on neid rohkem. Ma võin ausalt öelda, et ma olen õnnega koos, sest minul on tõesti neid silmapaare rohkem kui kaks. Mul on sõbrad, kes aitavad mind sellel teel ja uksuge mind, mu kallid sõbrad, et ka mina olen siin teie kõrval ja hoian teie eest tõrvikut, et olla teile abiks. Ja kui mõni teist ära väsib, rännukaaslased, siis olen ma valmis teid sülle võtma ja teid edasi tassima. Ma tirin, kui vaja. Ma ei jäta teid maha. No man left behind. Nii kõlab reegel.
Sõbrad, rännukaaslased, kamraadid. Me jagame veelähkrit ja teemoona. Me jagame kõike. Vähemalt mina jagan teiega. Minu elu on teie käsutuses. Kunagi olid rüütlid, ammu. Neil oli oma aukoodeks. Minulgi on oma aukoodeks, sõpruskoodeks. Ma tõstan teiste elusid enda omast ettepoole, need on minu jaoks tähtsamad. Kas see on hea või halb, seda ma ei tea. Mida ma aga tean on see, et seal ei ole vahet, sest teie teate, kuhu te siin hallis massis liigute, mina ei tea. Ma alles otsin. Ja ma luban teile kõigile siin ja praegu, et ma oma tee ka kätte leian. Senikaua sörgin ma teiste järel, hoides koguaeg silmis üht pisikest jalgrada, kirjaniku jalgrada, mis ei ole aga minu lõplik tee. Teie kõrval olles saan ma mööda seda rada liikuda, sest teie toetate minu sammu selle tee peal. Ma kirjutan teist ja meist. Minu sõnad paberid on kõik kirjutatud pühendusega teile. Otsige endid minu lugudest, ma olen kindel, et te leiate end sealt. Mõned on rohkem, mõned on vähem, kuid te olete seal. Nii on mul igaveseks teist mälestused, juhuks, kui teie tee peaks keerama ära kaugele, eemale minust. Kui te peaks juhuslikult liikuma liiga kaugele. Mõned juba liiguvad. Üks kaugemale, teine lähemale, kuid siiski ära. Enam ei kõnni me nii tihti koos mööda tänavaid, täielikus teadmatuses. Enam ei löö me nii tihti kokku. Hüüe "Schultz!" ei kaja enam nõnda valjult nõnda tihti.
Meie tee algas nagu meie vestlus, ühes kohas koos ja ta on liikunud nii kaugele sealt algusest. Kõik on muutnud. Selle aja jooksul, mis me oleme koos kõndinud, on minu elus juhtunud nii palju. Just tänu teile on mu elu olnud täis põnevust. Kuid meie seiklused ei ole veel lõppenud. Meie vestlused on veel pooleli, meie vaidlused on veel pooleli. Meil on veel töid teha, sest 9 tundi on õlut joodud ja tööd tehtud vaid 15 minutit. Meil on käimata reisidel. Meil on veel mõned jagamata viinapudelid.
Jah, meid ootab veel nii palju ees, meil on nii palju teha, kuid kas ja kus me neid teeme, on veel saladus, sest see kõik kuulub tulevikku ja tulevik on teadmatus. Ainus mida ma tean on see, et minu suurim soov on näha teid oma tulevikus. Minevik on olnud küll tore, aga just tulevik hoiab põnevust. Tulevik on nagu Riiamägi ja tulevik on "Sealpool!"
Liigume.
           Ma tänan,
                 Kauri Kaljuste