Ja nii see eluke veereb. Kord mäest üles, kord alla. Kord sinkavonka igati pidi.
Ja mina vaatan ainult pealt. Laman voodis, käed kukla taga ja vaatan ja naeran.
Vahel tuleb pöörata pead, et osaleda vesluses. Mulle meeldib osaleda vestlustes.
Kahju ainult, et kõik see on ainult kujutlem.
Kõik.
Kõik.
Absoluutselt kõik.

"Peab olema kõigil ju üks ideaal...

... et elus meil oleks, mil toetuda saaks."

Mis seal ikka. Tuleb see kõik maha jätta ning oma pilk uutele horisontidele pöörata. Nagu ma olen korrutanud juba nädalaid: "Maailm on sinu ees valla."
Mitte miski ei ole mind sidumas siia ühte kohta, mitte miski ei takista mind. Aga ometigi vaatan ma pidevalt üle õla, et kes sealt nüüd tuleb. Mitte kedagi ei tule.
Inimesed tulevad ainult vastu ja nüüd tuleb teha otsus, kas sina tahad nendele kah vastu minna, või tahad sa ennast nende eest varjata.
Paarsada kilomeetrit vahet kahe inimese vahel on ikka päris palju. On see piisav?
Mitu kilomeetrit on vaja kahe inimese vahele, et neid ei oleks olemas?
On Saamid sinu jaoks olemas?

Meri kutsub.

Part 5

Jaanus kõndis läbi öö kodu poole, mõeldes oma viimastele päevadele. Nii palju oli juhtunud. Ta elas terve oma elu selle mõne päevaga rohkem, kui ta oli teinud kaheksateistkümne aastaga. Ta ei teadnud enam mida teha. Mis toimus?

Kui Jaanus koju jõudis, pakkis ta kõik oma asjad kotti, otsis kõik kohad läbi, korjates üles iga viimase kui sendi ning heitis siis magama.

Hommikul kui ta ärkas, haaras ta oma koti selga ja kõndis uksest välja, kus ta süütas sigareti ja helistas oma sõbrale. Sellele samale, keda ta kohvikus oli näinud.

"Hei! Kuule, tead mis? Ma tulen Tallinna paariks päevaks. Ega sa mind juhuslikult majutada ei taha?"

Kõne lõpetatud, asus Jaanus teele maantee äärde, kus ta tõstis püsti oma pöidla, lootes mööduvate autojuhtide heldusele.

Ta ei pidanud kaua ootama, kui juba auto peatus ja Jaanus naeratades peale ronis, vaadates sõidu ajal mööda vihisevaid puid ning rääkides vaikselt autojuhiga.

Jaanus tundis, et Tartu mured jäävad tema seljataha ning nüüd, alles nüüd, tundis ta ennast elusana.

Part 4

Päike säras aknast sisse, kui Jaanus oma uimaseid silmi avas. Kogu korter oli lämbe ja lehkas nagu pohmakas. Ta tõusis oma madratsilt, mis lebas keset põrandat ja vaatas korraks oma magavaid sõpru enda ümber. Ta muigas kergelt, komberdas kööki, et juua klaas vett ning pani siis riidesse ja astus välja värske õhu kätte. Päike küttis kogu linna ja veel kerge joove Jaanuse veres segatuna süsihappegaasiga õhus, pani ta pea ringi käima.
Jaanus võttis oma suitsupakist viimase sigareti ja pani selle põlema ning seejärel võttis ta oma telefoni ja mälestused eelmisest õhtust voolasid tagasi tema pähe.
Miks kuradi päralt ta nii oli käitunud?
Aga enam ei olnud vahet. Ta ei saanud enam midagi muuta. Ta ei saanud öeldud sõnu tagasi võtta. Ja need olid ju kõik tõsi.
Järsku helises aga Jaanuse telefon, mis tõi ta tema mõtetest tagasi. Helistajaks oli Maarja.
"Hei! Mis sa täna õhtul teed?"
Jaanus ei osanud sellele alguses vastata. Ta ei teadnud veel.
"Aga tule välja siis. Mõtlesime Sirjega, et tahaks teha midagi."
Jaanus mõtles hetke, nõustus siis ja pani kõne ära, võttes siis suuna kodu poole, et õhtuks välja puhata.

Kui ta õhtul Maarjaga linnas kokku sai, oli tüdruk üksi. Kui Jaanus küsis, kas nad jäävadki kahekesi, vastas tüdruk õlgu kehitades.
Nad ootasid veel tunnikese, ning otsustasid siis, et Sirje ilmselt ei tule ning jalutasid minema. Eemale linnast. Nad ei teadnudki täpselt, mida nad linnas teha tahtsid. Nad ei tahtnud lihtsalt üksinda olla ja nad ei olnud ammu näinud. Rääkida oli palju.
Nad jõudsid kuhugi raudtee äärde, kui nad otsustasid maha istuda ja jalga puhata. Suvine rõskus oli õhus ja ümberringi ei olnud kuulda midagi, ainult kauged kajad linnakärast.
Nad istusid ja rääkisid tunde. Jututeemad ei tahtnud kuidagi otsa lõppeda.
Ükshetk need aga lõppesid.
Maarja surus oma huuled vastu Jaanuse huuli. Ta suudles teda. Siis ta sosistas midagi.
Siis jäi kõik jälle vaikseks. Nad olid isegi mõlemad üllatunud just sellest, mis juhtus.
"Mis nüüd siis saab?" küsis üks neist. Kumbki ei suutnud pärast enam meenutada kumb.
Nad teadsid ainult seda, et mõlemad vastasid sellele küsimusele ja nad vastasid samamoodi.
"Eks näis mis homne toob."
Nad suudlesid uuesti ja siis sosistas Maarja, et ta peab koju hakkama minema. Jaanus ei vaielnud sellele vastu, vaid tõmbas tüdruku veel korraks oma embusesse.
"Näeme veel!"
"Näeme," sosistas tüdruk väriseval häälel vastu ja kadus.

Kallis Korter

Ma istun Korteris ja joon õlut. Korter on täis riideid ja klaase ja kotte, mis kuhjuvad uste ette. Toimub väljakolimine. Homme lähevad selle korteri omanikud siit oma asjadega minema ja siis jääb tühjus. Korter jääb veel mõneks ajaks, kuid ta lahkub meie seast. Sa oled meid kõiki hästi teeninud Korter. Mina, kui lihtsalt sinu mõningat viisi sage külastaja, jään sind igatsema järgmine aasta, kui on halvad ilmad ja kaugusest paistab avatud aken. Ma jään igatsema seda lärmi, naeru, pisaraid, mida Korter on näinud. Uksest välja astudes vaatab vastu katkine sein ja peenuvad paukuvad uksed. Kusagil on klaasid. Kusagil on pudelid. Korterit imetakse justkui tema hingest puhtkas: teda koristatakse. Ta annab ära oma praeguse sisu, selle nooruse, ja astub uue Korterina uute inimeste rüppe. Ta ei unusta, loodetavasti, oma praeguseid elanike ja külalisi, sest ometigi on nad jätnud sügavale tema sisse oma jälje: mahaaetud joogid, augud seinas. Kõik.
Kes teab, ehk viib elutee neid uuesti kokku.
----------------
Ilusat lõpetamist homseks, kallis abituurium.
Ma jään teid igatsema.
K

Inimestele on vaja midagi, mis viib nende mõtted mujale. Sigaret ja kohvi näiteks. Hommikupäikeses. Lamamistoolil lebades. See on see, mis paneb unustama.

Mõned kasutavad selleks alkoholi.

Mõned kasutavad selleks sõpru.

Mõnele meeldib aga võtta kõik ja jätta see mõneks ajaks maha. Kott seljas maanteele ja näpp püsti, teadmata, kuhu täpselt minna. Küll kusagil ikka vastu võetakse.