Teiseltpoolt

Ma lasin omale kuuli pähe ainult ühel põhjusel. Tõestamaks, et ma ei saa surra. Ma olen surematu. Ma jään alatiseks eksisteerima. Keegi ei uskunud mind. Nende arust oli see idiootsus. Nende arust olin ma vaimuhaige. Selle pärast nad mu ka kliinikusse ravile saatsid. Sitased värdjad. Mul ei ole neid vaja. Ei ole kunagi vaja läinudki. Ma saan iseendaga hakkama. Päästiku tõmbamisega ju sain, miks ma siis muude asjadega ei peaks saama?

Kust see lugu alguse sai? Ma täpselt ei teagi. Võib-olla algas kõik juba minu sünniga ja iga sündmus minu elus oli selleks, et jõuda välja mingisse kindlasse punkti. Võib-olla ei saanud mina seda valikut teha. Aga võib-olla oli just üks minu otsustest see, mis pani need rattad käima. Kes teab.

Aga kui ma siiski mingi alguspunkti peaksin andma sellele, siis võib vist öelda, et see oli gümnaasiumi lõpp. Või algus. Kurat seda enam mäletab kumb. Igatahes, see oli mingi pidulik sündmus. Ma istusin seal ja vaatasin enda ümber olevaid inimesi ja nad kõik olid nii võõrad. See oli siis vist pigem gümnaasiumi lõpp. See aeg, mil ma tundsin, et ma ei tea neist kedagi ja arutlesin enda ette, et mida kuradit ma seal üldse teen. Alguses oleks ma olnud liiga arg, et selliseid mõtteid mõelda.

Igatahes, ma vaatasin enda ümber ja sain aru, et ma ei tunne neist kedagi ja mul pole nende inimeste sekka asja. Ma olin teistsugune. Ma olin parem. Või halvem. Igatahes, ma olin midagi erilist. Eriline olla on veider. Ma ei tahtnud olla teistsugune ja ma tõmbasin maski ette. Ma otsustasin, et nüüd, täna ja siin muutun ma kõigi teistega samasuguseks. Ma olin valmisprodukt. Toodetud, pakendatud ja maailmale ette söödetud.

Jah. Siis tuli valmisprodukti aeg otsida ahi, kus endale lõplik lihv anda. Suvel ma ennast niimoodi praadisin. Käisin ringi oma mask ees ja ei teadnud, kuhu ma jõuan. Lõpetasin ülikoolis.

Sügisel käisin loengutes ja hakkasin vaikselt nägema, et kõik need teised maskid minu ümber hakkavad maha kooruma. Heitisin enda oma ka kõrvale. Võib-olla natukene liiga kiiresti. See hirmutas teisi minu ümber. Ma hakkasin teistele rääkima erakordsetest inimestest ja surematusest. Ma hakkasin ennast vormima surematuks. Minu sõnad pidid tegema mu surematuks. Teised ei uskunud, et minust sedamoodi asja saab ja et ma võin elada igavesti. Miks keegi minusse ei uskunud? Peale minu. Mina ise uskusin.

"Tahate ma näitan teile, et ma elan edasi? Ma tapan end ära ja siis te kõik näete, kuidas ma veel elan!"

Selle peale mind ravile suunatigi. Nad arvasid, et ma olen depressioonis ja võin osutuda enesele ohtlikuks. Nad on kõik idioodid!

Mu aeg haiglas ei olnud õnneks pikk. Teate millest sealt väljapääsemiseks piisas? Järjekordselt maski ette tõmbamisest. Piisab sellest, et sa teed näo, et sa tead, kes sa oled ja mida sa tahad. Täpselt nagu kogu ülejäänud maailm. Muutuda ühiskondlikuks inimeseks.

Aga minu mõtet, et minu sõnad mu surematuks teevad nad tappa ei suutnud. Nad tapsid mu sõnad. Vähemalt ajutiselt.

Mind lasti kliinikust välja ja istudes oma kodus, ümbritsetuna inimestest, kes kõik tahtsid mulle näidata, et neil on hea meel, et ma "terve" olen jõudsin ma arusaamisele. Et näidata teistele, et mu sõnad on surematud, tuleb teha tegusid. Et sõnad surematuks muuta, on vaja tegusid.

Nii ma siis tõusingi püsti, võtsin sahtlist püstoli ja kõndisin katusele. Ma panin püstolitoru endale oimukohale. Ma tundsin selle raskust oma käes. Õrnalt surusin ma oma sõrme päästikule. See oli mõnus tunne.
Ja siis.

Siis käis klõps ning minu pea lahvatas lahti, aju- ning koljutükid pritsisid mööda katust laiali. Koos minu sõnadega. Ma olin saanud surematuks. Minu sõnadest räägitakse siiamaani. Minust räägitakse siiamaani.

Jah, kui sa tahad saada surematuks, pead sa ka midagi tegema.