Minu arust on see kohviplekk sinu särgi peal armas. Sina ei arva nii. Sa tahaks selle särgi ära vahetada. Mul ei ole muidugi selle vastu midagi. Näha sind riideid vahetamas on ka armas. Aga mulle meeldib see kohviplekk. See on midagi erilist seal peal. Mõnel võib ta küll silma riivata, minul aga mitte. Pealegi, sa oled kodus. Milleks kodus selliste asjade pärast muretseda.
Sa poed mulle kaissu, kui ma kirjutan. Ma ei oska enam hästi kirjutada. Ma kardan. Ma tahan kirjutada hästi ja sellepärast liigub minu kirjutiste tase alla. Ja iga kord, kui ma kirjutan midagi halba, kardan ma aina enam. Äkki ma enam ei oskagi?
Ah, mida ma ikka kardan! Kirjutist ei saa sundida! Loomingut ei saa sundida. Ta tuleb siis kui ta tuleb.
Aga ikkagist istun ma miskipärast arvuti taga, käed klaviatuuril ja üritan sõnu välja pressida. Ei õnnestu. Aga ma tahan kirjutada!
Mida ma kirjutan? Millest sina kirjutad? Kes sa üldse oled?
Elust pole mõtet kirjutada, see on niikuinii kõigil olemas. Sumast ka mitte. Sest temagi tuleb paratamatult.
Millest kirjutada? Valikuid on nii palju!
Valikutest! Vot millest kirjutada! Valikutest ja hirmudest.
Ja siis tuled sina ja paned pea mu õlale ja sosistad mulle kõrva: "Kallis"
Jälle peatuvad mu käed kirjatükil. Ma vaatan sulle silma ja naeratan. Sina naeratad ka.
Sa loed minu kirjatööd üle ja korraks ma mõtlen, kas, kui sa peaksid armuma, juhtub see minusse või Kirjanikku. Sest mina ei tea, kumb tulevikus siin on.
Aga praegu on nad mõlemad siin.
Praegu oled sina siin.
No comments:
Post a Comment