Henri Holger - 2

Laipa nähes ei muutunud Henri näoilme absoluutselt.

„Ja kuidas mina teid aidata saan? Paistab nagu tavaline mõrv. Võib-olla on tal äriliselt tekkinud vaenlasi? Või õnnestus tal kuidagi maffia välja vihastada? Võimalus on ka, et tegemist on kõige tavalisema rööv-mõrvaga. Soovitaksin teil kusagilt neist alustada.“

„Te ei mõista, härra Holger. Siin ei ole mitte ühtegi jälge. Ei mingit verd. Ta toodi siia.“

„Nii, siis võib rööv-mõrva lihtsalt välja jätta. Kas Eesti politsei uurjad on tõesti nii lollid, et ma pean neil nii lihtsa asjaga käest kinni hoidma?“

„Ole oma sõnadega ettevaatlik, Holger!“ segas nüüd teine vihmamantlis mees vahele. Ta oli palju räsituma välimusega. Ta nägi välja nagu kergesti ära ostetav. Täpselt selline mees, kes võtab ükskõik kellelt altkäemaksu vastu.

Noorem ja kasituma välimusega uurija, kes senimaani kogu rääkimistöö oli teinud, rahustas oma kaaslase maha ja pöördus siis tagasi Henri poole.

„Sa olid ise üks meist kunagi, nii et sa tead ise väga hästi kui targad või mitte me oleme. Ja samamoodi tead sa ka väga hästi, et me ei saa käia maffiaga lihtsalt niisama juttu puhumas. Kapo ei vaata sellistele asjadele väga hea pilguga. Aga me oleks väga tänulikud, kui sa aitaksid meil vaikselt seda asja ajada, ilma liigselt inimesi kaasamata. Kindlasti näed sa siin midagi, mis meil on kahe silma vahele jäänud.“

Henri ohkas ja hakkas minema kõndima.

„Võib-olla tõesti. Ma võtan teiega varsti ühendust!“
„Kas see tähendab, et sa aitad meid?“ hõikas noor uurija talle järgi.

Henri keeraks ennast korraks ümber, kehitas õlgu ja kadus raudteejaama ette, kus takso teda juba ootas.

Henri jooksis oma kortermaja treppidest ülesse, avas kiiruga ukse ja lõi selle pauguga kinni. Kui ta parasjagu oma jalanõusid ära võttis, ilmus unine Karelsson oma magamistoa ukse peale.

„On kõik korras? Mis sa selle uksega paugutad.“

„Aa, Karelsson, sa oled ärkvel. Väga hea,“ ütles Henri rahulikult ning läks istus elutoas oma tugitooli.

„Muidugi olen ma ärkvel kui sa niimoodi lärmad. Aga mis sul sellest?“
„Mul oleks vaja, et sa arhiivi läheksid ja mulle viimase kolme kuu Kroonikad tooksid.“

„Ahah. Ja mida me täpsemalt otsime?“
Henri vaatas üllatunult Karelssonile otsa:
„Miks me peaks midagi otsima? Ei! Mul tuli lihtsalt tuju natukene sopakirjandusega tutvuda.“

„Mida iganes,“ pomises Karelsson, kadus enda tuppa ja tuli tagasi juba riietunult ja valmis minema.

„Tead, kui ma sind aitan, siis sa võiksid vähemalt natukenegi mulle vastu tulla. Kelle heaks  see vähemalt on? On see legaalne või illegaalne? Midagigi!“

„Karelsson, see on kõik täiesti legaalne. Vähemalt mina ei ole varem kuulnud, et kedagi Kroonika lugemise eest vahistatakse.“

Karelsson ohkas vaid valjusti veel ja astus siis uksest välja, jättes oma sõbra üksinda tugitooli istuma ja suitsetama.

Ta tegi õige mitu pläru järjest enne kui oma telefoni võttis ja sealt numbri valis.

„Tervist! Holger siinpool. Kas oleks võimalik kokku saada? Millal? Kuidas oleks kohe? Teeme nii. Nägemist.“

Henri tõusis püsti, pani jalanõud uuesti jalga ning suundus välja.

Torm läks aina tugevamaks. Tuul painutas puid ja äike tegi öö valgeks. Vihma kallas nagu oavarrest ja tänavad uputasid.

Henri kõndis mööda neid tänavaid, jalad märjast lirtsumas ja kael õlgade vahele tõmmatud.

„Peremees, ega teil suitsu ei ole?“ tuli üks vanamees temalt küsima. Henri ei peatunud, kõndis lihtsalt edasi. Linn oli täiesti tühi, võrreldes eelnevate rahvamassidega.

„Või äkki on teil viiskümmend senti anda,“ jätkas vanamees, sörkides Henri järel, kuid mees ei teinud temast endiselt välja.

„Olge nüüd, natukene ikka leiab, mida anda! Peremees!“

Nüüd jäi vanamees seisma ja vaatas mõnda aega, kuidas Henri mööda tänavat edasi rühkis.

„Nii küll ilus ei ole, Holger!“ hõikas ta lõpuks talle järgi.

Kui Henri ennast ümber pööras, oli vanur aga kadunud ja tänavale oli jäänud ainult tema, vihmasadu ning kõuekõmin.

„Kurat, kes ta oli?“ mõtles Henri omaette ja jätkas oma teed.

Üpris varsti ta peatus ühe baari ukse ees, vaatas seal vaikselt istuvat pisikest seltskonda ja astus sisse.

„Tervist!“ ütles letitaga askeldav teenindaja naeratusega. Henri astus tema juurde ja sosistas, nii et teised ei kuulnud.

„Ma tulin härra Lumistega rääkima.“

Teenindaja noogutas, kadus hetkeks taharuumi ja tagasi tulles suunas ta Henri ukse poole, mille peale oli suurelt kirjutatud: „SISSEPÄÄS KEELATUD!“

Henri astus sellest kõhklemata läbi ja sattus halvasti valgustatud ja suitsuga täidetud ruumi, kus istusid ümmarguse laua ümber mehed, noored ja vanad.

Neist kõige paksem ja ka kõige hirmutavama välimusega tõusis püsti ja sirutas oma käed välja.

„Tere tulemast, härra Holger!“