Need sõnad, mis on jäänud kirjutamata ja välja ütlemata, mis oleks kui need sõbnad oleks öeldud või kirjutatud? Kui maailm oleks neid kuulnud? Oleks sellest midagi muutunud?
Just sellised mõtted keerlesid Jürgeni peas, kui ta istus oma kodus pärast pikka päeva. Ta oleks tahtnud magada, kuid kohustused ei lubanud veel linade vahele pugeda. Stress sõi ta hinge seestpoolt õõnsaks, jättes tühja kesta, epiteelkoe, jalutama teiste seas. Ta ei olnud näiliselt kurb ega õnnetu, ta rääkis palju, ta jagas õpetussõnud, ta teadis, et ta on täpselt nii hea kui vaja ja paljudes asjades ka lähiringkonnas parim.
Kuid samas teadis Jürgen ka seda, et ta on murdumisele nii lähedal ja ta kartis, sest ta ei teadnud mis siis saab.
Ta ei teadnud, kui kaugel ta võib juba aetud olla.
Ainus mida ta teadis, oli see, et ta muutus inimestele enda ümber juba tüütuks.
Tema muresid ei andnud uputada ei alkoholi ega sigareti suitsu. Ta pidi kõigega tegelema ise, ilma abideta.
Vahel ta mõtles, kas keegi oli temast üldse teadlik, kuid samas...
Ta oli elus pettunud, teda enam ei huvitanudki. Ta tahtis vaid oodata ja näha mis juhtub.
Üks hetk ta murdus, pisarad voolasid mööda ta põski alla, lihtsalt niisama, ilma ühegi põhjuseta, ta ei teadnud mida teha. Ta seisis ristmikul ja ei teadnud kuhu minna, kuid see kõik lõppes. Vaid hetk ja tamm, mille taga ta end hoidis oli parandatud, oodates järgmist murdumishetke. Mis järgmiseks? Mis?
No comments:
Post a Comment