Vahepeal 7

Vahepeal. Vahepeal on palju. Ümberringi ka. All ja peal ja igal pool. Ja see mis jääb vahepealsest mujale on justkui kättesaamatu unelm, mida sa püüdma ei püüdlegi. Kas oleks vaja? Ajutiselt ehk võib olla.
Luuletaja, raisk. Ise ei suuda sõna sõna kõrvale panna. Legod. Üksteise otsa. Hop. Üks. Hop. Kaks. Hop.  Kolm. Ja Kaardimajake on valmis. Õhuloss, mis tundub kõigile päris peale sinu enda. Aga eks ole elu vaataja silmades. Või tähendab. Ilu. Ah. Mõelge kõik parem ise midagi välja.

Vahepeal 6

Kauged lasud ja hõiked
(mõni üksik ka lähedalt)
Iga lask, mis kajab
kaugusest
on õnnistus.
See ei kõla meie laagris.
Tehisliku piirituse ja millegi muu,
millegi tundmatu lõhn
on ainsad,
mis meie positsioone reedavad.

----

Riis ja liha
ja kõrvetav külm,
värskendav tuuleiil.
Öösel kostavad hääled
Igast suunast.
"Karu! "
Ja hääli on terve maailm täis.
1-1 on positsioonidel.

----

Ma poleks iial arvanud,
et keegi võib igatseda kasarmut
ja rõõmustada kui seda jälle näeb,
pea sama palju kui mõni mees igatseb koju.
Aga praegu...
hooldagem varustust
ja valmistugem minema
Taas.

Vahepeal 5

Ma tahan tunda hommikul su pohmakat.
Nagu ma tundsin sind.
Ma tahan tunda hommikul su keha
Nagu sina tundsid mind.
Ma tahan tunda hommikul su südant.
Tuksumas su sees.
Ma tahan tunda.

Vahepeal 4

Kasarmut täidab vaikus. Kuigi see võib üllatav olla, on see siin harv nähtus. Inimesed valmistuvad. Esimene metsalaager ja esimene rännakut korralikult meenutav asjapulk ootab ees. Pakitakse kotte, varutakse snäkki. Kas mul on ikka piisavalt kõike? On. Sest mul on rahu ja vaikus. Vähemalt praeguseks. Rohkem pole vaja.

----

Linnakus on vaikus.
Rivi ees seistes,
on isegi et õnnis naeratus.
"Valvel, joonud, valvel! "
Totrale naeratusele vastavad teised.
Vaikuses.
Relvavennad, juhuse orjad,
kuid, nagu välja tuleb, on juhusel hea maitse.
"Suund minu järel, taktsammu... Marss!"

Vahepeal 3

Ma teadsin tegelikult varem,
aga ikkagi on sitt tunne
kui see viimane lootusehetk.

Türa.

Aga sitta kah.
Peab leppima.
Sõdur ei vingu.

----

Ilusate inimeste
lootuses loodud
unistuste unustus
täidab keha
ja vaimu.

Ma tunnen, ma tõusen
ja kõrgemal hingab
hingetu hing
kui uus.

Sõber, anna käsi,
läheme koos.
See ongi paradiis.

----

Olen joobunud,
nüüd, enne ja igavesti,
Sinu kehast
(ning eks vist hingest ka).
Silmi kinni pannes oled Sina minu ees...
Ja edasisest ei kõlba avalikult rääkida.

Kas tead?

----

Jooge täis end
mõeldes mulle.
Tõstke klaasid kõrgele öhe,
et kohtuks minuni ka
ülepillava viina piisk.
Ja hommikuks Kõik
unustatud.

Vahepeal 2

Sa oled nagu südamelöök
enne kliinilist surma.
Väreledes üles-alla,
valmis peatuma.
Ning ilma hoobita
Sa ei taastugi.
Nii et sorri,
et sind lõin.

----

Reaalsuse taju on kadunud.
Elan omas maailmas
ja mulle on see päris.
Kuid usk Sellesse maailma on veel olemas,
nii et see
on vist hea.
Aga ei tea,
kas sinagi mind uskuda võid.
Aga Lootus
Sureb
Viimasena.

----

Ma ei tule koju,
sest ma pole piisavalt hea.
Ma küll loodan
ja tahan
aga kõike mida sa tahad
Alati ka ei saa.
Kas sa ootad mind?
Aasta? Kaks?
Igavesti?

Vahepeal

Kaua sa jaksad
teha nägu, et sul on huvitav
ja et sind kotib,
kuigi tegelikult tahaksid sa kõik nahhui saata
ja olla
vaikselt.
Iseendaga.
Lasta segada vaid nendel
keda sa tahad, et sind segaks.
Panimaješ?

----------

Käsk täita,
Kohe kui see tuleb.
Ja kui sa aru ei saa
on see su enda mure.
Nii et pane end valmis
ja astu üks samm ette,
nüüd on su võimalus kõik
"JÄTTA!"

-----------

Saamatusest saamata.
Iga mees enda eest.
Ka see
kes paremal käel.