Vahepeal

Kaua sa jaksad
teha nägu, et sul on huvitav
ja et sind kotib,
kuigi tegelikult tahaksid sa kõik nahhui saata
ja olla
vaikselt.
Iseendaga.
Lasta segada vaid nendel
keda sa tahad, et sind segaks.
Panimaješ?

----------

Käsk täita,
Kohe kui see tuleb.
Ja kui sa aru ei saa
on see su enda mure.
Nii et pane end valmis
ja astu üks samm ette,
nüüd on su võimalus kõik
"JÄTTA!"

-----------

Saamatusest saamata.
Iga mees enda eest.
Ka see
kes paremal käel.

Mõtlejale

Pühendusega Sinule

See postitus on sinule, kes sa juba kurat-teab-mitmendat korda minust mööda taarud uue õlle või viina järgi.
See postitus on sinule, kes sa kõrvaklapid peas edasi tormad ning kelle "välimus on ainult sinuenda asi ja nahhui teised oma nina sellesse topivad".
See postitus on sulle, vabaduse etalon.
Raisk.

"Miks ma ei tohi siin? Me ju elame vabal maal, nahhui, ja kes oled sina et tulla mulle ütlema kus mina? Mingi ment vä? Mingi kuradi poliitik vä? Sa isegi ei tea, türa" Türa. Oleme vabal maal. Vabamal maal kui mõni teine. Aga mida vabam on maa seda vähem sa tohid. Sest minul ja temal ja neil ja meil ja teil ja kõigil on vabadus teha mida tahavad. Ja mina ei taha, et sina. Saad aru? Vaba mees.

Niimoodi oma Karli kasti kõrval, vankudes valvel, oled sa vaba. Aga vaba tegema mida täpselt?
Milles sinu vabadus seisneb?
Jah, tõsi, sa oled vaba olema purjus kui sa tahad, ja see isegi ei häiri mind, kui sina mind ei häiri. Aga kust saad sa raha, et niimoodi juua?
Sa kuulud kellelegi teisele, orjandus ei ole kadunud, see on muutunud. Ja veel enam sulle, kes sa ise oma raha ei teeni.

Kõige kurvem on see, et kui sa kunagi tahaksidki oma vabaduses elu muutma hakata, siis oled sa ju - kurat võtaks - kõik maha mänginud.

Positiivne on see, et veel on võimalus. Jäta oma mõttetu vabadus ja tule meie sekka. Siin on ka hea. Usu mind. Meie vabadusetus on õndsus.

Täieliku vabadust ei eksisteeri. Meil kõigil on omad kohustused. Ühiskond on kompromisside kogum. Isegi anarhias pole kõik lubatud.

Ja jutu jätkuks annan sulle veel midagi.

Vaata endale otsa, analüüsi end, kui veel suudad. Oled kõva anarhist? On sul oskused, et oma "unelmate maailmas" hakkama saada? Täpselt. Mine hari end. Ja astu siis meie sekka. Siin on nii hea. Anarhist hinges, kuid süsteemis omal kohal. Mul on rohkem vabadust kui sinul.

Ukseava valgustas esikut, kuniks uks kinni vajus. Naeru kihistades otsis keegi lülitit.
Tuba valgus valgust täis ja paljastas ühe noormehe ja neiu, mõlemil naeratus kõrvuni. Tüdruk hoidis oma sõrmi lülitil veel mõned hetked, vaadates noormehele otsa, kes muiates vastu ust end toetas.
Tüdruk hakkas kingi jalast ära võtma. Silmsidet poisiga ta samal ajal aga ei katkestanud.
Ta liikus temast mööda, endiselt talle otsa vaadates, ja tegi toaukse lahti, kõndides aeglaselt sinna sisse.
Noormees järgnes talle. Nagu magnetiga tõmmatud.
Tüdruk istus voodile. Noormees võttis istet tema vastu toolile. Kumbki ei vaadanud hetkekski kõrvale. Kumbki ei suutnudki. Kumbki ei tahtnudki.
Tüdruk pani jala graatsiliselt üle põlve.
Ja nii nad istusid vaikuses teineteisele otsa vaadates. Päris pikalt.
Tüdruk oli see, kes esimesena liigutas. Vaadates korraks kõrvale, oma voodile, siludes tekil oleva kortsu sirgeks, pöördudes koheselt pärast seda tagasi noormehe poole oma pilguga.
Ta huuled olid kergelt paokil, valmis midagi ütlema.
"Nüüd kus sa tead mind ja minu lugu... Siis mida sa minu asemel teeksid?"
Noormees muigas. Noormees tõusis püsti. Noormees kõndis neiu juurde. Noormees lükkas tüdruku õrnalt voodile selili. Noormees viis oma pea neiu kõrva juurde. Noormees sosistas:
"Las ma näitan sulle."

Sa oled teatraalne-seksuaalne vannabii omaenese maailmas arvad leidvat kõike seda mis päriselt on päris. Ja selles leiad sa naudingu, mis on naudingutest teistmoodi. See on kui päris. Kas sa üldse iial oled tundnud päris? Sina. Kirjanik? Või näitleja? Või, kuuldavasti, lavastaja? Ära püüagi kõrvale hoida. Sest et

Oodake! Ärge veel minge! Kujutagem veel korra ette seda lava. Ja endiselt seda naist. Nüüd ta istub. Tooli peal. Ta ei tee suitsu. Ta ei joo veini. Tema kõrval on laud ja laual selle naise ainus pahe. Kohvi aurab. Ohtra piimaga.
Ma tean küll, et sa üritad aru saada, kuid asjatult. Sa ei mõista seda ilmselt iialgi. Sulle pole antud. Ja sa ei pea ka saama.

Sa vaatad ta silmi ja üritad neist kinni haarata. Äkki peitub seal…?
Siis ta naeratab. Ei-ei, hoopis seal on see…!
Ta heidab jala üle põlve.
Ja see kõik põgeneb su eest.

Naine rüüpab kohvi ja avab raamatu. Sa jälgid teda lummatult. Inimene sinu paremal jälgib teda lummatult, inimene sinu vasakul jälgib teda lummatult. Kogu saal jälgib teda lummatult.
Ja ta ei tee midagi.
Ning sa pingutad ja sa pingutad kuid ikkagi sa ei mõista.

Ma tahan teada. Nii kõlab, karjub, lausa möirgab soov sinu peas.

Ning samal ajal tõuseb neiu püsti. Ta on vahepeal oma kohvi ära joonud. Ta paneb raamatu lauale ja ringutab ennast. Naeratus on endiselt ta näol. See oleks nagu kogu aeg seal.
Neiu pöördub. Ja lahkub.

Kujutage endale ette lava. Ja sellel seisvat noort näitlejat muidugi ka. Tütarlast. Sellist... Ma ei oska isegi öelda. Ta ei ole "seksikas" selle sõna üldkasutatud mõttes, aga temas kindlasti on Midagi. Ta on seal. Täiest ilma millegita. Ta vaatab Sulle otsa. Jah, just nimelt Sulle, kuigi sa oled üks kümnetest, kui mitte sadadest.
"Kas sa tõesti arvad, et ma hakkan sulle ütlema, miks ma nii teen? Kas sa üldse isegi saad aru, mida ma sinuga teen? Vaevalt. Vaata ennast!"
Hingetõmme, pilguvahetus, kuid ta vaatab endiselt sulle otsa.
"Ei. Ma ei ole karm. Ma ei taha sulle üldse kuidagi halvasti öelda, aga... Sa ei saakski ju seda kunagi mõista! Kuidas see üldse võimalik oleks?"
Pilguvahetus. Kui sa enne võib-olla isegi kõhklesid korra, siis nüüd vaatab ta kindlasti sind. Ta vaatab sulle silma. Ta vaatab sulle hinge.
"Mina. Mina ei tee midagi. Selles kõiges oled sa ise süüdi. Mina olen lihtsalt vahend läbi mille seda teha. Ma olen lihtsalt see millega end vabandada. Mõistad sa?"
See pilk on läbitungiv. Nõudev. Armas. Hoolitsev. Karm. Kindel. Pehme. Soe.
"See kõik on sinu enda teha."
Ja lava läheb pimedaks.
Rohkem pole vaja midagi teha. Sa oled juba haaratud, lummatud! Sa oled unustanud maailma enda ümber.
Palun. Kas ta ikka tuleb tagasi lavale? Pimedus jätkub,

Märkus sulle taskusse

Sa kõnnid kõrvaklapid peas ja silmad maas ning ei märka kogu seda ilu, mis sinu ümber keeb. Mida see maailm teeb ja kuidas ta keerleb, keerleb, keerleb orbiidilt välja. Sa kõnnid, mõeldes tööst ja ööst ning arutled mida oma vaba hetkega teha. Niimoodi jääbki sul märkamata, et võiksid lihtsalt. Kulgedes. Tajuda rohkem aga teha vähem (ometigi samaväärselt)
Ja kui sinagi otsustad kunagi istuda Portugali päiksese käes liivarannale, olen ma ära ütlemata uhke.
Ütle nüüd. Kas sealgi on sul kõrvaklapid?