vedelen süldina
diivanil
pärast veel üht nädalat
mis kestnud 7 päeva
aeg niikuinii ei loe
kui kellalöögid järjekordse tunni minutiteks lõikavad
jagades neid nagu torditükke
vedelen vaid süldina
diivanil
pärast veel üht ähmast
ajakulgu

Kuhjaga luulet

ja klotsidena üksteise otsa laotud sõnu

ei saa iialgi muuta tunnet,

et miskipärast taaskord põrun.

Julgus, mida kunagi endas nii kindlalt kandsin

on kadunud

ja eredast tahtmise-leegist on järel vaid söed

kui järjekordselt põen

iga

saadetud

rea

üle

Hirm, et sa jälle lähed

kui valesti ritta seatud tähed

moodustavad sõnu, mida sa ei taha kuulda.

Pigem võtan vähe, kui liig palju

täielikult sinule andun

ilma sinu teadmata.

tsshhh

sõnad
lõputult sõnu
kuid lõppu ei kusagil

vaid peavalu
ja eilse õhtu viinalõhn
mida täis on hingeõhk

rebid endast järjekordse tüki välja
ei anna ära
vaid viskad lihtsalt tuulde

keerutad täna küll linalakk neidu
kuid tegelt pole sina tema peiu

tahaksid vaid ausust
aga valetad sellega iseendale

mõistmine?

Paratamatult
oled parandamatu
Kui käia ikka sama sammu
mis varem
ei saagi parem
su maailm.

Järjekordselt maalid
teiste ette sõnadega pilti
millest aru ei saa ka pikki
tunde uurides

Iseenda loodud kultuurides
tunne ohutult.


A rusikas on ikka valus,
kui üritad saada aru
sellest seinast, mis ette jäi
ei sulle näi
ta liigsena

Ehk viimsena
lahkud jälle
mis sest, et jälje
oled ammu jätnud

ei ole veel aeg minna.

lele

See ei ole enam ammu nii kui peab
sa isegi ju päris hästi tead
et isegi kui kõiges mul veab
valutame ikka homme meie mõlemad ju pead

See on see
mida ei mõista keegi teine
iseennast avastasin jälle eile.

Hingan sisse,
ei mitte sügavalt
sel poleks mõtet
sest pole miskit ütelda

vaid hingamise pärast

Sisse ja välja.

elle

Sein tuksub
koos südamega rütmis
kui uinud pärast paari klaasi veini.
Su hingamine sama katkendlik
kui rütm
müt-müt-müt
ruum muutub ja pea käib ringi.
Sein tuksub
tekstuur
ronib tasapinnalt välja
ja väänab su ümber reaalsust
matab endasse.
Ei liiguta.
Täiesti paigal.
Vaikus.
Voodilinasahin.
Keerad teise külje,
ei mõtle - kui, siis ainult üle
Tubast vaikust saadab seinakell
mille hell
tiksumine on kui vasaralöök
mattes su endasse
uputad end tunnete puudumisse.

Postitee -- L.V.

Kurvid südaöisel maanteel,
neist igaühe taga mälestus
Näiteks Marss, mis paistab otse ees
aga kuud ei ole kusagil.
Või täistulede peegeldus liiklusmärgilt,
mis ootamatult välja hüppab.
Viimati nägid seda vist suvel? Natukene pärast jaane.
Kilomeetripostid kihutavad mööda
kui mõtted kihutavad möödanikust
Miks?
Lihtsalt miks...
Mõtled muule,
möödud puudest alleel.
Keerleb pea
kui kuuled veel
järjekordset laulu raadiost
mis sinu teadvust
viib tagasi.
A kurvid saavad ükskord läbi.
Jääb igaühe taha mälestus.
Auto mootor kõlab kui lennuk
Kurvad südaöisel maanteel.

Aga jääb Aga --- L.V.

Sa oled öelnud asju,
mida ehk ei tohiks,
aga ega siis sa ju
tundeid ei kontrolli.
Võid tagasi hoida,
kuid mis sellest kasu,
nad on ikka seal
ning ei anna sul asu.

Aru saan minagi kõigest.
Ausõna.
Igast hingelõimest
mis sa paned oma sõnadesse, millega mind puudutad.
ma kuulutan
su imeliseks
iga hilisöise kaalutletud otsusega.

Sa ei kujuta ettegi kui paljut hoian tagasi
enese ees müürid rajasin
su vastu, nagu tunded
nii tunde
saadame mööda ekraanide säras
ja erinevate elude käras.

Ma tean, et sinagi tahaksid öelda,
kuid juba lihtsalt mõelda
on liig

Mitte, et ma ei tahaks,
aga ikka jääb üks aga.

Väsimus

Mu enese alkoholilembelisest poliitikast,

Mis rammestab vaimu ja tuimaks muudab meeled.

Mu meelest sõnad on ammu üleliigsed

liigsete liigeste liikumise ajal

kui mu najal puhkad. 

Laululind.

Laulan sind. Oma alkoholi ja sisemise tundmuse najal.

Üks suudlus su huultelt
on väärt kõik lubadused,
mida suudan anda.

Võtan saladuseks kanda
sinu olemasolu
minu elus.
Proovi sa panna neid mõistma,
et armastust siin ju pole.
On vaid tore
teineteise mõistmine.
Absoluutne ja alatine.
Igati tavaline
hingepuudutus.

Sa ütled, et tahaksid olla kellegi muusa.
Kordki. Kasvõi korraks.
Ja seda kuuldes ma puusalt
võiks lasta tuhandeid riime,
mis sinugi olemust puudutaks,
kuid puuduks sealt
see kõige ausam
vahetum tunne.
Sest muusad on mööduvad,
tunded pöörduvad, neis pole midagi jäävat.
Täpselt nagu muusika püsivas rütmis
kui enesest tüki
välja jagad ei saaks see kunagi päriseks mu kätes
kui biidi läte
jääks alati samaks.
Ma tahaks sulle öelda,
et sa ei ole,
ega saagi olema,
kellegi muusa.
Seda juttu ma ei kuula.
Sa tead isegi, energia vahetusest
et liigsest kahetsusest ei sünni midagi uut...
ei tule tunnet suurt
niisama mu suult.
Sa ei ole kellegi muusa.
Sa oled Luule.

Ou Sven
kirjuta lugu
tüdrukule, kes kannab kaabut
kui armastust.

Seda on vaja,
et kogu maailm näeks
kui väheks jääks
vaid ühest.

"Ma tahan armastada kõiki!"
ja miks ei võikski?
Las kõlada see karje
ning levida kui tulvalaine.

Oskus ei mängiks siin rolli,
kui inimkonda lolli
me petaks
üksteise puudutusega.

sult puudutuse saan...
ja hoian enesele.

Sa oled mu saladus.

Hommikukohv

Lõhnad kui paradiis,

mis mind ära viis

argi-reaalsuse karmist äratusest

ja äratuskella julmast käratusest.

Esimene pilk su poole

toob naeratuse mu suule.

Sinu hommikune maitse

annab tunde ebamaise.

Vajun sinuga diivanile

endale ma liiga ei tee

Kui järjekordselt

tuled mu sisse.

Olen arutu, kui veel

sind tahaksin.

Kiire pilk kellale,

hästi hellalt veel

üks lonks.

Kohvitassi asetan lauale.

43

Mu terves kehas haige vaim on kinni
kui tuian tummalt mööda ilma ringi
Baarist baari otsin taga seda Kainust
Läbi mille saaksin ümbruskonnast aimdust.
Eksistents on minu jaoks vaid paus
kus kõigi vastu, peale enda, olen aus
Nii ongi ilmas kinni minu vaim
Kust hukatuse kingiks endalt sain.

Armuhammustus

Hommikul sall su kaelas

justkui kurguvaevas

oleksid

Kuid tegelikult taevas

eile õhtul

unustustehõlmas kogemata

pakutud sai üle,

kui mu süles

sinust tüki haarasin

See oli armastus,

mis hammustuse tingis.

Ehk vaid natukene üle piiri mindi

kuid unustuses unustati see

ja me

muigame üksteisele,

sest vaid meie teame

et Armuhammustus

on hea

M N

Muusika plahvatab mu ümber
tuhandeks värviks ja siis leekides kümblen
mis kõlaritest lahvatavad.

Seisatan, vaatan
sa vaatad ka.
Aru ei saa,
mis mul sisse läks
Vaatan ja nagu su sisse näeks...

Selgitan kõike energiast
kaunist ja kergest
mis tantsides meid kõiki ühendab
iga liigutus lühendab
distantsi me vahel

ja järsku kaheks
lõheneb aeg

Ruum on täis rahvast
igaüks tükikese kahmab
pea kohal hõljuvast Unistusest ja Vabadusest
ning õhtu kaduvusest
keegi ei kõnele

veel vaid mõnele
saab kõik selgeks.

Nii kergeks muutub keha.
muutub ruum, koidab eha
ja silm vaatab silma
justkui teise ilma
pupill aheneb
vahemaa kahaneb
Kaks maailma põrkvad kokku
värvid tõmbuvad kokku
mattes nad endasse
kattes neid hingi veel
reaalsuse eest

ja järsku selle kõige seest

Plahvatus.
ja ohe

H L H ?

Sulet silmil

lihtsam teha vahet

hääle rütmikast ja toonivahest.

Vahest kuuled aga sissehiilivat muiet.

kui saladuses hoiaks oma pea

seest iga mõtte, iga rea

mis iseendas kirjutad.

Tõmbaks nagu sõrmega liivale tähti

vaid hetkeks neid nähti

ja kadunud nad ongi.

Korraga on siis

su näol naeratus ja viha

ja pilk vaataks nagu sinust läbi,

ei mitte mööda

vaid tõesti sinu sisse, sust läbi

tundes, et mõnda

hetke ei saatma pea häbi.

Vaid retked,

kus kuu,

või miski muu,

su suu kaudu moodustab sõnad
Emotsioonid on kõhnad,

arglikud...

Vaevu lased midagi endast välja,

sest mõistad, et edastada vaid 

tarviliku...

Keegi teine ei peagi mõistma,

ise hing hõiskab,

las teised vaatavad pealt.

Nagu oleks sul saladus, mida teised ei tea.

Tantsuplatsi higine organism,
see ühes hingav elund,
mis minetab ümbritseva elu,
õõtsub ühte rütmi.
Transsi vajunud,
endasse mananud
tunde, et kõik on korras.
Muusika nagu laine.
Las tõstab sind,
siis viskab jälle alla.
Sa upud ja uputad
end sügavamale kukutad.
Las ununeb!
Taas januned
kui võtad igast hingest lonksu
edasi loksud.
Õhtu on läbi.
Ei mingit häbi.
Mitte täna.
Mitte veel.
Veel üks siiras kallistus
ja reaalsus voolab üle.
Tere argipäev!

Banaalsed naljad
ja rõvedad toonid kõlaritest.
Lakkamatu naer,
mis kajab pigem kui koletuslikud möirged.
Keegi ei mäleta enam, kas on õhtu
või hommik.
Tuttavatest on saanud sõbrad
ja sõbrad on saanud
keskseks
grotesksuse
kehastuseks.
Sellepärast sa enam ringi ei vaatagi.
Silme ees on vaid see üks,
põhjatu auk,
su purgisuu,
mille oma huultel asetad
seal juurde ammutad...
Võid veel ühe päeva vastu pidada.

Jagage kaardid lauale.

Paindlik keelevääratus
kui kogu ettemääratus
hetkega laguneb.
Isekalt januned
rohkemat kui pakutud,
igaks juhuks juba pakitud
on kohvrid ka.
Lähed minema.

Kaosest sünnib kord.