Üksikutele

Tuul oli vaikne, kuu paistis, kõik oli rahulik. Mahajäetud maja trepil seisis mees ja suitsestas, vaadates igatsusega taevasse.
"Vihma ei paista tulevat," ütles ta varjudele.
"Kahju. Ma natukene nagu lootsin. Siin on nii palav. Siin on ebamugav. Selliste ilmadega ei juhtu kunagi midagi."
Varjud ei vastanud talle.
Mees ohkas ja tõmbas mahvi sigaretist. Ainult osa filtrist hõõgus veel.
Tema sõrmeotsad olid kerget kollakat tooni. Aastatepikkuse suitsetamise tulemus. Mees vaatas neid.
"Aga vähki... Vähki ei ole veel õnnestunud saada."
Ta ohkas järjekordselt.

Kuigi maja oli maha jäetud, kumas selle ühes aknas siiski kerge värelev valgus. Justkui teeks keegi sees lõket.
Ja keegi tegigi sees lõket.

Mees, järjekordne sigaret suus, astus treppide pealt tuppa ja kõndis mööda tühje koridore.
Ta kõndis aeglaselt, rahulikult, heitmata pilku maha. Mis tal sellest sitakuhjast siin põrandal ikka vaadata.
Tema sammud kajasid tühjuses vastu.

"Tahaks ainult, et vihma tuleks. Siis hakkaks parem. Praegu on kõik nii tüütult rahulik."

Üks varjudest liigutas end.
"Jah?"
"Jah."