Seisan ja vaatan. Alla. Päris hirmutav on ikka. Ümberringi pole mitte midagi muud. Ainult see suur auk, mille külgi mööda jookseb all järsk spiraal. Nii seda kohta nimetataksegi. "Allakäiguspiraal". Maapind veel libe ei ole. Veel.
Ma ei tea, miks ma siit ära ei lähe. Ma ei tea, miks ma siin jätkuvalt seisan. Ma tean, et see saab mulle saatuslikuks. Kunagi. Aga mitte veel. Praegu võin ma siin veel seista, hüpata, karata, teha mida iganes. Praegu ei ole mulle siin midagi keelatud.
Kuid varsti.
Varsti lähevad ilmad külmemaks ja olustik karmimaks. Ja siis.
Ma
libastun.
Allakäiguspiraal on üks kuradi pikk tee, mis alguses võib lausa lõbus tunduda. Tundubki. Ma olen selles kindel. Aga mis edasi saab...
kurat seda teab.
No comments:
Post a Comment