Postitee -- L.V.

Kurvid südaöisel maanteel,
neist igaühe taga mälestus
Näiteks Marss, mis paistab otse ees
aga kuud ei ole kusagil.
Või täistulede peegeldus liiklusmärgilt,
mis ootamatult välja hüppab.
Viimati nägid seda vist suvel? Natukene pärast jaane.
Kilomeetripostid kihutavad mööda
kui mõtted kihutavad möödanikust
Miks?
Lihtsalt miks...
Mõtled muule,
möödud puudest alleel.
Keerleb pea
kui kuuled veel
järjekordset laulu raadiost
mis sinu teadvust
viib tagasi.
A kurvid saavad ükskord läbi.
Jääb igaühe taha mälestus.
Auto mootor kõlab kui lennuk
Kurvad südaöisel maanteel.

Aga jääb Aga --- L.V.

Sa oled öelnud asju,
mida ehk ei tohiks,
aga ega siis sa ju
tundeid ei kontrolli.
Võid tagasi hoida,
kuid mis sellest kasu,
nad on ikka seal
ning ei anna sul asu.

Aru saan minagi kõigest.
Ausõna.
Igast hingelõimest
mis sa paned oma sõnadesse, millega mind puudutad.
ma kuulutan
su imeliseks
iga hilisöise kaalutletud otsusega.

Sa ei kujuta ettegi kui paljut hoian tagasi
enese ees müürid rajasin
su vastu, nagu tunded
nii tunde
saadame mööda ekraanide säras
ja erinevate elude käras.

Ma tean, et sinagi tahaksid öelda,
kuid juba lihtsalt mõelda
on liig

Mitte, et ma ei tahaks,
aga ikka jääb üks aga.

Väsimus

Mu enese alkoholilembelisest poliitikast,

Mis rammestab vaimu ja tuimaks muudab meeled.

Mu meelest sõnad on ammu üleliigsed

liigsete liigeste liikumise ajal

kui mu najal puhkad. 

Laululind.

Laulan sind. Oma alkoholi ja sisemise tundmuse najal.

Üks suudlus su huultelt
on väärt kõik lubadused,
mida suudan anda.

Võtan saladuseks kanda
sinu olemasolu
minu elus.
Proovi sa panna neid mõistma,
et armastust siin ju pole.
On vaid tore
teineteise mõistmine.
Absoluutne ja alatine.
Igati tavaline
hingepuudutus.

Sa ütled, et tahaksid olla kellegi muusa.
Kordki. Kasvõi korraks.
Ja seda kuuldes ma puusalt
võiks lasta tuhandeid riime,
mis sinugi olemust puudutaks,
kuid puuduks sealt
see kõige ausam
vahetum tunne.
Sest muusad on mööduvad,
tunded pöörduvad, neis pole midagi jäävat.
Täpselt nagu muusika püsivas rütmis
kui enesest tüki
välja jagad ei saaks see kunagi päriseks mu kätes
kui biidi läte
jääks alati samaks.
Ma tahaks sulle öelda,
et sa ei ole,
ega saagi olema,
kellegi muusa.
Seda juttu ma ei kuula.
Sa tead isegi, energia vahetusest
et liigsest kahetsusest ei sünni midagi uut...
ei tule tunnet suurt
niisama mu suult.
Sa ei ole kellegi muusa.
Sa oled Luule.

Ou Sven
kirjuta lugu
tüdrukule, kes kannab kaabut
kui armastust.

Seda on vaja,
et kogu maailm näeks
kui väheks jääks
vaid ühest.

"Ma tahan armastada kõiki!"
ja miks ei võikski?
Las kõlada see karje
ning levida kui tulvalaine.

Oskus ei mängiks siin rolli,
kui inimkonda lolli
me petaks
üksteise puudutusega.

sult puudutuse saan...
ja hoian enesele.

Sa oled mu saladus.

Hommikukohv

Lõhnad kui paradiis,

mis mind ära viis

argi-reaalsuse karmist äratusest

ja äratuskella julmast käratusest.

Esimene pilk su poole

toob naeratuse mu suule.

Sinu hommikune maitse

annab tunde ebamaise.

Vajun sinuga diivanile

endale ma liiga ei tee

Kui järjekordselt

tuled mu sisse.

Olen arutu, kui veel

sind tahaksin.

Kiire pilk kellale,

hästi hellalt veel

üks lonks.

Kohvitassi asetan lauale.