2:04

Elektroonilise kella kandilised numbrid helendavad: 2:04

2:04
2:04
2:04
Numbrid ei vahetu ega vahetu. Ma laman voodis ja vahin lage, kella, kõike, mis toas on. Ma vahin sinu pusa, mis minu tooli seljatoel lebab.

Mulle tundub, et aeg on peatunud. Kell on ikka veel 2:04.
Järsku lööb laua peal helendama uhi-uue mobiiltelefoni ekraan. Vibratsioon teeb rohkem lärmi, kui telefonihelin. Keegi helistab. Aeg seisab. Mina vahin. Kell on 2:04.
"Halloo?"
Telefon on järsku minu kõrva ääres ja mina seisan keset tuba, ainult aluspüksid jalas. Ma ei mäleta, kuidas.
"Halloo? Kes see on?"

Keegi ei vasta teisel pool.
Ma seisan ja kuulan. Ainult vaikne kahin kostub telefonikõlarist.
"Halloo?" küsin ma telefonilt uuesti, peaaegu karjudes.

Panen telefoni tagasi laua peale. Ma ei mäleta, kas ma kõne panin ära või mitte.

Ma laman jälle voodis. Seekord teki peal.
Mul on uni, aga miskipärast ei saa ma magada. Mitu tundi ma olen juba üritanud?
Heidan pilgu kellale: 2:04.

Lamades oma voodis, tunnen justkui kõik keerleks. Ma tõusen. Ma liigun. Karusell käib!
Järsku saan ma aru, et ma vaatan ise-ennast kusagilt eemalt. Kell on 2:04.
Voodis istub mingi tüüp, kes rüüpab õlut. Ta loodab, et seekord jääb ta magama. Kui ta natukenegi prujus on. Äkki on keha lihtsalt võtnud purjus oleku normaal-olekuks?
Minge perse!
See olen mina!
Ja vaikselt keerlen ma tagasi oma kehase.
Aeg ja ruum on kadunud. Mitte midagi enam ei ole.
Kell on 2:04.
2:04
2:04
Mida see tähendab, et kell on 2:04.
Kas see tähendab midagi?
Klunk-klunk-klunk.
Purk on tühi. See lendab suvaliselt üle toa.
 Minge kõik putsi!
Tuimalt vajun padjale magama. Sitapead. Ma vihkan teid. Aeg ja ruum on kadunud.
Mu silmad vajuvad kinni, hingamine aeglustub ja keegi silitab mu juukseid.
Kell on 2:05