Paindlik keelevääratus
kui kogu ettemääratus
hetkega laguneb.
Isekalt januned
rohkemat kui pakutud,
igaks juhuks juba pakitud
on kohvrid ka.
Lähed minema.

Kaosest sünnib kord.

Ma kannatan su eksistentsi
see, nagu kõik muu, ära tehti
sinu eest ja põletavast hingeveest
(tuntud meie maal ka viina nime all)
Kui päev on kõle-hall
sa tõstad hääle taeva poole
karjudes
röökides
räusates
trööstides
oma saatuse muutmatut kulgu.
Kuradile, las tulgu
mis tulema peab
ja õige pea sa tead,
et saad
hakkama kindlasti millegi paremaga
tõttad, et tunda end vahedana
selles maailmas
persse, seegi on mõttetu
kui sinu lõputu vingumine järjekordselt kostab kõrvu.
Mulle hakkab tunduma
et sinu eksistents on kannatus.

Ajaratas on halastamatu
ta veereb ja veereb,
on aeglustamatu.
Päevast saab õhtu,
millest öö
ja taas päev
ning märkamatult ongi ta käes.
Sa oled suureks saanud.
Kõik mis oli varem
tundub natukene parem
kuid samas ka valem
sest
tegemist on justkui kellegi teise eluga
kui ümbritsetud olid meluga.
Kuid mis kasu on igatsusest
mis kasvanud igavusest
sest sa lihtsalt ei oska
endaga miskit peale hakata,
tahad, et miski sind nakataks
ja elustaks
arusaamata,
et kõik mis sind erutaks
on sul juba käes,
sest elu on su enda kätes
ja nüüd, olles suureks saanud
tead asju mida varem ei teadnud
näiteks seda
kuidas saada kõik mida tahad
kuid eristada tuleb
mida päriselt vajad

Ja nii ta läkski.
Järjekordne päikeseloojang, teksastagid ja
pikk jutt elu, eksistentsi ning
kõige üle üldiselt.

Aga see hetk,
see üürike moment su elust,
muutub korraks kõige olulisemaks.

Su sõrmeotsad värisevad,
kui su huuled moodustavad järjekordseid sõnu,
mis tuleb valida hoolikalt.
Tunned kurve oma suu ümbruses,
kui häälik-häälikule järgneb.

Ühendus aju ja suu vahel katkeb.

Hommikul ärgates ei suuda sa täpselt meenutada
mis siis tegelikult juhtus.
Kuid kõige olulisem ongi
lihtsalt, et juhtus.

Su aju on pahupidi
nagu riided,
mis sa tormates selga tõmbad.
Kuidagi teistmoodi on tunne,
aga sa ise ei saa aru,
et mis nüüd valesti on.

Ja keegi ei ütle ka.
Häbenevad, kuid mida?
Aidata?
Istud oma pahupidi ajuga diivanil
ja võtad lonksu.

Vedelik libiseb vaikselt üle huulte,
mässib endasse su keele
ja kõik jääb hetkeks pidama
enne kui neelatad.
Maitse paitab meeli.
Samal ajal su pahupidi aju
Maitseb meeli.

Tõused, et minna rõdule.
Õu on täis aastaaegu.
Lõhnab nagu kevad,
paistab kui sügis,
tegelikult on talv
ja rinnus suvi.

Teised teevad näo, et nad ei märka sind
Sina neid ei märkagi.
Hingad sügavalt sisse ja välja,
meenutad üht vana nalja
ja muigad enda ette.

Tagasi toas võtab sõber peast kinni,
ja pika pilguga
pöörab su aju ringi.
Pole pahupidi pahuksis
vaid õieti õigesti.

Sa ei aja märjaks
mu silmi.
Kuigi hing sees lärmab
hoian kõik endas kinni.
Sina ei ole
mu pisaraid väärt,
sest sa ei taha
hoida mu käest.

Lugesin laupäeva pärastlõunal palvuse

iseendale, kuigi juba mitmendat tundi lihtsalt jaurame.

Joome jumala palge ees õlut

ja oma õlult

Kõik minna laseme.

Lugesin laupäeval kirikus palvuse,

mis rääkis neist lugematust arvudest

kordadest

mil elu on sättinud raja

teisiti, kui lootsid, et vaja.

Sellepärast ma sinuga plaane ei teegi

sest vastu Taevast lendaksid needki.

Loen Sinule pärastlõunase palvuse

ja hetkeks kaotan

Kõige üle valvsuse.